Mihkel Mutt

FOTO: Peeter Langovits

Ärgem kulutagem «nelikule» üleliia vaimuenergiat, soovitab Mihkel Mutt pronksöö kohtuasja järel.

Teatavasti ei võtnud riigikohus pronksöö lugu enam menetlusse. Seega on aprillimässu organisaatorite süüasi saanud kohtult lõpliku hinnangu.

Mis on selle (ja ka vahepealse õigusemõistmise saaga) tagajärjed Eesti riigile ja ühiskonnale?

Riikliku julgeoleku aspektist on suhteliselt ükskõik, kas need isikud istuvad kinni, saadetakse välja või on vabaduses. Uute mässude organiseerijate või vandenõude punujatena on nad ohutud. Nad ei ole selle kaliibriga tegelased ja meie organid on siiski saanud mingi karastuse. Me võiksime koguni olla õnnelikud, et mässutööd tegid kehvakesed taidlejad, mitte profid. 2007. aasta aprillisündmusi võib seetõttu võtta kui vaktsineerimist, mille puhul ju ka viiakse organismi (vähe ning nõrku) haigusetekitajaid ning neist jagu saanuna on organism nende suhtes immuunne. Loodaks, et see nii läheb.

Kui Venemaal olidki (kuigi tõenäoselt mitte märkimisväärsed) plaanid sondeerida pinda, et äkki siinkandis mängib midagi välja, siis nüüd ilmnes, et «revolutsioonilist situatsiooni» Eestis ei ole, ning lähiajal ei üritata siin midagi olulist. Profülaktiline irisemine ja tõrvamine läheb edasi, aga mitte intensiivsemalt kui seni. Ja iga asi, mis jätkub samal nivool, muutub pikapeale müraks – nii ka rahvusvahelises propagandas.

Ka on eestlaskonna emotsioonid natuke vaibunud, sest iga asi liisub ning uued mured on peale tulnud. Kui suur mõte oleks pista trellide taha neid lõhestunud identiteediga, objektiivselt võttes ehk isegi õnnetuid inimesi? Vanasti ütlesid mehed, et sihukesi ei tasu lüüagi. Päris nii see muidugi pole. Ajaloost teame, et suur hulk terroriste ongi olnud eraelus ühes või teises suhtes hädavaresed või komplekside küüsis ning pommipanemine on olnud nende «suur tegu». Nii et silm tuleb neil peal hoida.

Asjal on mõistagi teine aspekt. Kohtuvärgi tõttu pole tekkinud pinged üksnes eesti- ja venekeelsete vahel, vähemalt sama tähtis, et need on ka eestlaste endi keskel.
Ma suhtun vandenõudesse loomu poolest skeptiliselt. Ei suuda ette kujutada, et meie kohtuorganid ja üldse kõik, kes seda menetlesid või käsitlesid, oleks Moskva ees teadlikult maoli, rääkimata äraostmisest.

Lennart Meri kasutas kunagi ühte väljendit – siis kui Eesti saatis esimesi diplomaate raja taha. Ta ütles, et meie inimesed ei oska veel sageli «välismaal töötada». See on säärane tore mõiste, mis kätkeb endas hirmus palju. Praegu võiks öelda, et me ei oska alati ka «riigijulgeolekuliselt töötada». See tähendab saamatust, enesekindluse puudust, hirmu poliitkorrektsuse ees, ametiauga liialdamist jne. Loomulikult ka seadusandluse auklikkus.

Seoses viimasega on minu kui tavakodaniku peaprobleem järgmine. Üks asi on massiliste väljaastumise korraldamine, mis peaks mõistagi olema vabas ühiskonnas igaühe õigus. Kas see lõpeb kellelgi silma siniseks löömisega või auto ümber lükkamisega, ei anna põhjust korraldajaid vangistada. Aga teine asi on avalik üleskutse kehtiva korra kukutamisele. Viimast ei saa võtta üheselt.

Tuleb vahet teha, kas üks joodik viienda õlle juures lubab Toompea merre lükata, üks pubekas meilib teisele, et EW mingu p…sse jne või on tegemist millegi tõsisega. Muidugi saab ka viimasel korral vett segada.

Õigusriiki kasutavad ära ka need, kes seda silmaotsaski ei salli. Nad teevad seda niihästi Ameerikas, Euroopas kui mujal. Järelikult tuleb püüda sinnapoole, et nad seda nii hõlpsalt ja demagoogiliselt teha ei saaks. Eesti vastavad organid ja institutsioonid seda veel ei suutnud. Kanname praegu järjekordseid koolituskulusid.

Samuti on oluline, et meie juhid ja arvamusliidrid oskaksid rahvaga tulevikus niisugustest asjadest õigemal toonil rääkida. Enamik meist on ilmselt nõus, et õigusriik on püha asi ja seda ei saa mässule tõepoolest ohvriks tuua. Aga sellest kõneldes tuleks vältida kantslist ülalt alla manitsemist, nagu oleks õigusriik midagi nii keerulist ja salapärast, «millest teie, matsid, ei taipa tuhkagi».

Ja ei maksa ka organitel oma paragrahvitruudusest avalikult liiga vaimustusse sattuda. Tuleks igati avaldada lugupidamist rahva õiglustundele, samas asjalikult selgitada. Kas või kirjanduslikke näiteid kasutades, et on olemas tõde ja õigus ning need kaks ei kattu alati. Et muidugi on «nelik» kõnts, aga seadus ei luba neid kinni panna, nii et karistagu neid praegu üksnes meie moraalne üleolek.

Mitme taseme esindajad käitusid ennatlikult ja see tuleb omaks võtta, mitte keerutada. Ka peaminister peaks ütlema, et tookord, kui ta lubas asjaosalistele karmi karistust, väljendus ta vahetute emotsioonide ajel, ja et pärast ta sai aru, et see kõik ei ole nii lihtne.

Kõige vastumeelsem meie vaenlastele (sees või väljas) ongi see, kui eestlaste omavahelised pinged ei kasvaks. Kui me ei kuluta «nelikule» tagantjärele enam vaimuenergiat, mida on vaja muuks. Kui me praegu ütleme, et soh, et see rong on küll läinud, aga säärast asja me enam naljalt korduda ei lase.

Loomulikult tuleb meil mujal ilmas kõnelda toimunust Eesti kui tugeva õigusriigi võtmes. Mis pole ju laest võetud. On ka tervislik, kui mõnda aega ei ole Eestist kui rahvuspingete koldest juttu.

Mine tea, milleks säärane lõpp siiski hea võis olla. Ehk tulevikus kõneleme sellest eeskätt kui aprillimässu ühest osast ning kokkuvõttes kui meie tõrjevõidust.