/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2008/11/18/94708t1h2475.jpg)
Arusaamatused eramaade ja -teedega lahendaks vaid suhtumise muutumine
Juhtkiri: minu tee ja meie tee
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel hiljuti seisis Kiisa lähedal männimetsas silt «Peremees on snaiper!» , hoiatamaks jalutajaid, et on satutud eramaale. Loodetavasti naljana mõeldud tähistuse taga kumab aga kaks põrkuvat mõtteviisi – omaniku vajadus kaitsta oma vara ja lähedasi ning külalise tahtmine kasutada Eestimaa metsi ja teid. See, et eramaa ja erateede küsimus järjekindlalt igal suvel taas päevakorda tõuseb ja paksu pahandust tekitab, näitab, et see teema ei ole piisavalt selgeks räägitud, et nii omanikud, omavalitsused, ümbruskaudsed kui ka niisama uitajad korraldusega rahule jääksid, seda tunnustaksid ja sellest ka kinni peaksid.
Probleemi juured ulatuvad külakogukondliku suhtumise kadumisse ja hoolimatuse pealetungi. Toimiva külakogukonna puhul omanikku tema teel liiklejad ju ei häiri – käijad peavad üldjuhul ühiskasutuse kirjutamata reeglitest kinni. Eks oma Pearusid leidub ka nüüd, kuid üldiselt saadakse kõik lahkarvamused kogukonna sees ise lahendatud. Kes kogukonna ühisreegleid rikub, neile on üldine hukkamõist ja häbi suuremaks karistuseks kui trahv või ähvardus.
Kui maal võib selliseid ühisvastutusega toimiva külaühiskonna mõtteviisiga inimesi veel leida, siis suviti langevad maapiirkonnad sissesõitjate rünnaku alla. Nii ei saagi talumehele pahaks panna, kui ta oma teeotsale tõkkepuu ette paneb, et hoolimatud kontvõõrad maasturitega põlluteed nii ära ei äestaks, et see sügiseste vihmadega mudamülkaks muutub, või vaikseks sõitmiseks mõeldud kruusateel kihutades hingematvat tolmu üles ei keerutaks. Seda enam, et erateede eest omavalitsus hoolt ei kanna ja nii tuleb hoolimatusest lõhutud tee parandamine omanikul ikka oma taskust kinni maksta.
Ja ilmselt kaaluvad ka kõige külalislahkemad maakodud pärast suvitajate jäetud prahihunnikuid metsatee sulgemist. Võime küll kiruda omanikke ja «tarastatud vabariiki», kuid kuni ei muutu mentaliteet, ei kao ka erateede sildid ega tõkked. Kui meie-mõtteviis ei toimi, jääb üle leppida minu-mõtteviisiga.
Omaette probleem on aga nende erateedega, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks ja mille kasutamise peale on omavalitsus sõlminud omanikuga lepingu. Kirjade järgi peaks omanik võimaldama neil teedel liigelda kõigil soovijail, vastutasuks peaks omavalitsus võtma enda kanda teede korrashoiu.
Kui aga meenutada erastamisperioodist, millise innuga omavalitsused krundile ka selle kõrvalt mööda mineva tee liita soovisid, et ise üle jõu käivast teehooldusest pääseda, siis ei ole sugugi imekspandav, et nende teede eest hoolitsemine on omavalitsustel praegu unarusse jäänud, kuna neil napib raha isegi avalike teede korrashoidmiseks.