Öeldakse, et ülikooliaastad on parimad su elus. Piisavalt palju vabadust, piisavalt vähe kohustusi ja piisavalt ühika­elu, millest jäävad mälestused kogu eluks. Praegusel ajal see paraku nii idülliline ei ole.



Ma tean väheseid kaastudengeid, kes kooli kõrvalt tööl ei käi või ei tahaks käia. Asi pole isegi niivõrd tahtmises, kuivõrd sunduses – kui ei saa lasta liugu vanemate rahakotil, tuleb endal õppimise kõrvalt elatist teenida.

Möödas on need ajad, kui ühikas poole ööni pidutseti – nüüd on sealsed euroremonditud seinad harjunud nägema pigem hilisõhtul voodisse vajuvaid rampväsinud noori täiskasvanuid. Riigi tuhandekroonist toetust saavad vaid tublimad õppurid, aga millal jääb aega tublisti õppida, kui sa pead samal ajal üüriraha ja makaronipaki eest maksmiseks tööd rassima? Vahel tahaks ju õlut ka juua.

Aga ärge saage valesti aru – tudengid pidutsevad endiselt ja üldse mitte kehvemini. Mis sest et unevõlg on pea sama suur kui õppelaen. Ühikas pole lihtsalt enam see koht, kust jäävad mälestused elu parimatest aastatest.