Jürgen Ligi

FOTO: Pm

Rahandusminister Jürgen Ligi kirjutab, et kuna vastutus  välistoetuste kasutamise eest on ametkondlikult hajutatud, on protsessi tõhustamiseks vaja suurendada rahandusministeeriumi survet.

Kriisi ajal kasvavad ootused, et riik sekkuks majandusse, ent vähenevad ka võimalused selleks. Kui Eesti siin erand on, siis vahest tolle vastuolu keerukuse poolest: meie vajadus näidata rahapoliitilist stabiilsust on teravalt päevakorral ning peame tõestama oma eurokõlblikkust, hoides eelarvedefitsiidi kolme protsendi piires SKTst.

Pea kõik ülejäänud ELi riigid on kas eurotsoonis sees ja saavad ülemäärast defitsiiti vabandada ajutisena või on sellest liiga kaugel. Siiski on meiegi riigieelarves oma kriisipakett, mis defitsiiti ei tooda ja languse ajal ei kahane – Euroopa struktuurifondid. Peame neid senisest jõudsamalt kasutama – ühtaegu nii kiiremini kui ka tõhusamalt, olgugi need eesmärgid omavahel mõneti vastandlikud.

Viimasel ajal on tunda vajadust meenutada, et ettevõtluse ja riigi roll kriisi või toetuste tõttu  ei vahetu. Riik jääb toetatavaks ja ettevõtlus tema toeks. Ka eurotoetuste maht ei saa katta maksutulude, ammugi mitte majanduse langust. Mullu langes Eesti riigieelarve arvele majandusse vaid kuuendik kõigist investeeringutest. Majanduslangus tõi järsu nihke: tänavu esimeses kvartalis vähenesid elanike investeeringud 44 protsenti ning ettevõtete omad 25 protsenti, eurotoetused aga kriisis ei vähene.

Struktuuritoetuste roll sise- ja ekspordinõudluse kao leevendajana on kriitiliselt tähtis. Tegu on tuhandete inimeste sissetuleku, mõnegi majandusharu tulevikuga, kaudselt aga kaaluga, mis võib määrata meie investeerimiskeskkonna ja majanduskasvu saatuse.

Välisinvesteeringud ootavad sõnumit, et Eesti suudab liituda eurotsooniga ja lükata ümber meie piirkonna rahapoliitiliste riskidega seotud spekulatsioonid. Majandus- ja maksukäive, mida struktuurivahendid genereerivad, võib olla otsustav Maastrichti kriteeriumide täitmisel. Toetuste sügavam põhjus on aga mõjutada majandusstruktuuri ja muuta see konkurentsivõimelisemaks. See ei sõltu sedavõrd majandustsüklist, sest majandusstruktuur on ka selle struktuuri kriis, mille äärmused kujunesid buumi ajal.

Mis puudutab toetuste kasutamise tempot, siis olukord on esialgu halb. Poole aastaga suutsime kasutada vaid neli miljardit loodetud 13 miljardist kroonist. Toetuste kasutamine on parem kui enamikus ELi liikmesriikides, ka parem kui mullu, ja teisel poolaastal see hoogustub veelgi, kuid me ei saa olla rahul. Aasta lõpuks kipub jääma kasutamata umbes kümnendik sellest, mida lootsime kasutada. Probleem ei ole aga raha kaotsiminekus, millest sageli rääkida tahetakse, vaid ajastuses.

Toetuste kasutamise osas on tunda vähest ambitsioonikust igal tasandil. Kui kasutamisperiood kestab aastani 2015, oleks justkui aega. Kindlasti on siin näha ka buumi mõju, mil investeeringute vähenemise asemel vaevasid ülekuumenemine ja vastuvõetamatud hinnad. Tänase seisuga peab aga iga ametnik ja poliitik teadvustama, et projektide kiirendamisest sõltub nii riigi kui ka üksikisiku heaolu.

Vastutus välistoetuste kasutamise eest on reeglite järgi ametkondlikult hajutatud. Pingutuse koordineerimiseks on nähtavasti vaja suurendada rahandusministeeriumi survet. Toetuste kasutajate edetabel ei ole väga ülevaatlik. Punaseks laternaks näib olevat  keskkonnaministeerium, kuid seal on ka kõige mahukamad ja aeganõudvamad projektid. Majandusministeerium on esirinnas, aga tema eelised on spetsialiseeritud rahajagajad, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja Kredex.

Mõtteviisi muutuse kõrval tuleb muuta ka korraldust. Oleme võtnud vastu seaduse ja vastava valitsuse määruse, et toetusraha väljamakseid kiirendada. Ministeeriumidel tuleb kohandada oma meetmemääruseid. Jaotusvoorude mahte tasub perioodi viimaste aastate arvelt suurendada. Kokku tuleks leppida programmide alustamise ja lõpetamise tähtajad.  Riigikogu rahanduskomisjon on lubanud toetuste kasutamise üle tihedat järelevalvesurvet.

Kasutamise kiirusest pole vähem tähtis selle mõistlikkus. Toetused ei tohiks majandusprobleeme pikendada ega süvendada, vaid peaksid neid leevendama. Üks õige kriis kõrvaldab ebaefektiivsuse ja liialdused, arvud näitavad aga, et selle tulemuseni pole Eesti majanduses veel jõutud. Problemaatilised on ekspordivõimekus, madal li­sandväärtus, teadmusmahukate teenuste ja toodete osakaal, tootlikkus.

Äsja avalikustatud uuring annab hinnangu senise rahastamispraktika muutmise vajadusele. Kardinaalseid möödalaskmisi see esile ei too, üldjoontes oleme õigel teel. Kuid kinnitust saab ka, et muretsemiseks on põhjust. Ligi 70 protsenti kuludest on tehtud infrastruktuuri, mis tähendab peamiselt juba erainvesteeringutega üle paisutatud ehitussektorit ja sisenõudlust. Ei saa jätta meenutamata ka valitsuses ja riigikogus toimunud vaidlusi asfaldi eelistamisest ajudele ning möödunud sajandi kriisilahenduste mõõdutundetut idealiseerimist avalikes sõnavõttudes.

Ka turismi infrastruktuurile kulutatavat raha liigselt. Arvukad ilusad projektid üle Eesti on rakendanud paljude tublide inimeste fantaasiat ja toetusraha, kuid ei paranda oluliselt meie konkurentsivõimet ja heaolu. Vähe on seevastu panustatud näiteks välisinvesteeringute juurdemeelitamisse. Suurem peaks olema majandusministeeriumi panus alustavate ettevõtete, ekspordi, teadus- ja arendustegevuse puhul.

Ehitusega ei seondu ainult tarbimis- ja kinnisvaramull, vaid ka struktuurimuutusteks vajalik. Näiteks pakub uuring taas välja energiasäästu lisarahastamise. Keskkonnale tervikuna kuluvat aga olusid arvestades ebaproportsionaal­selt palju. Peab küll märkima, et siin on meil direktiivide ja liitumislepingu tõttu olnud vähe valikut. Prügimajanduse arengusuundade muutus kajastub uuringus ettepanekuna loobuda Lõuna-Eesti uue prügila rajamisest.

Ootuspärane on tööturu meetmete tõhustamise ettepanek. See haakub hästi meie tööpuuduse ja majandusstruktuuri olukorra ning debattidega tööturu paindlikkuse teemal. Valiku teevad siiski valitsus ja riigikogu ning kõik eelistused ei saa olla üdini pragmaatilised. Kultuur näiteks ei ole finantsistide lemmikinvesteering, kuid on meie riigi mõte ja hingeline eelistus.

Otsuste kujundamisel on uuring ometi väärt materjal. Eesti struktuurifondide rakenduskava muutmise ettepanekud peavad saama läbi vaieldud eelarve menetluse käigus ning olema novembris valmis Euroopa Komisjonile esitlemiseks.