Enn Soosaar

FOTO: Pm

Loen pidevalt suure huviga meie suuremates lehtedes avaldatavaid arvamusartikleid.


Suurt muret meie rahva ja riigi käekäigu pärast on üles näidanud kolumnist Enn Soosaar oma mitmes leheloos. Peatuksin artiklil «Kolm mõtlemiskohta» (PM, 15.06), kus Soosaar kirjutab: «Eesti on jõudnud olukorda, kus kuus parlamendierakonda peavad kõige tähtsamaks siin riigis parteipoliitilisi taktikalisi mänge. Nende ohvriks ollakse valmis, kui vaja, tooma ühisväärtused ja omariikluse püsikindluse.» Ta lõpetab tõdemusega: « Meie lugu on seda ohtlikum, et Eesti rahvas ja tema juhid ei ole siiamaani suutnud tõestada kõige tähtsamat – et meil on otsustavust oma mäng välja mängida ja mõistust iseseisva riigina püsima jääda.»



Need on kuldsed sõnad! Kui me kramplikult otsime Eesti Nokiat – siis see olekski mõistuse kasutamine kõikides, kordan, absoluutselt igasugustes eluvaldkondades. Poliitikas ja riigijuhtimises peab sellega kaasnema ausus ja südametunnistus, et mõistust ei kasutataks oma isikliku (või parteilise võimu) kindlustamiseks rahva huvide hinnaga.



Meedias on, eriti viimasel ajal, räägitud «võimu kaugenemisest rahvast». Kui meil on demokraatia – rahva võim –, siis seda ei saaks ju kuidagi olla. Järelikult see pole enam rahva võim, järelikult pole see ka demokraatia.



Meil on eriti toonitatud võimude lahususe printsiipi. See on rahva petmine. Võim kuulub rahvale, kes viib seda ellu oma saadikute kaudu riigikogus. See, et kohtuvõim ja Eesti Pank ei allu valitsusele ei saa kuidagi tähendada, et nad ei allu riigikogule.