/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2009/07/24/211889t1h548f.jpg)
Eesti koorekiht on täna Viljandis. Ei, see ei tähenda poliitikuid ega tippärimehi. Ei tähenda ka teadlasi ega alati muusikuid. Seda enam, et maitse üle ei vaielda.
Folgil käivad head inimesed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See tähendab häid inimesi. Viljandi pärimusmuusikafestivali suurim trump on selle publik. Sest alati võib olla kindel ühes – see on heade inimeste pidu.
Üle Eesti suundub igal aastal juulis Viljandisse tuhandete kaupa sädeleva hingega noori ja vanu, karvaseid ning sulelisi. Veelgi enam – festival peletab linnast hulga agressiivseid kiilaspäiseid jõmme, kes muidu end mugavalt õhtuti näiteks bussijaama parklas sisse seavad. Nii võib see, kes tahab, tunda end nendel päevadel Viljandis justkui paradiisis.
Tunnistavadki ju paljud, et sõidavad pärimuspeole eelkõige inimeste pärast. Muidugi, muusika on sel festivalil tähtis ja selleta kaoks kogu imeline aura, mis paneb aasta-aastalt Viljandi-teed jalge alla võtma.
Kuid emotsionaalse laengu saab sealt isegi siis, kui ei külasta ühtegi kontserti. Isegi siis, kui pärimusmuusika kohe kuidagi konti mööda pole.
Neil päevil ärkab Viljandis ellu igaüks. Nii see, kes trollis muidu sinu kõrval tuimal pilgul tühjusesse passib, kui esmapilgul range kontoriametnik. Poolanonüümsed nimed sinu e-kirjapostkastist vihuvad folgil koos teistega ennastunustavalt labajalavalssi tantsida.
Folgi fenomen töötab ka vastupidi. Vabalava lähedal murul peesitanud maavillane trummipõristaja võib astuda sulle paar päeva hiljem vastu Tallinna tänavail korrektses ülikonnas ja lipsustatult. Võib-olla korraks naeratades või peatudes pikemakski vestluseks – sõltuvalt sellest, mitu korda te festivalil kas ühte käimlajärjekorda või lava ette jenkat vihtuma sattusite.
Loomulikult on ka pisemaid kõrvalekaldumisi üldisest idüllist, näiteks vägijookide mõjul. Kuid need on väikesed plekid suurel pildil. Ürituse positiivne aura on lihtsalt nii tugev.
Paistab, et folk äratab meis peituva ürgheaduse. Selle, mis kipub argirutiinis ununema. Et see juhtuks, on vaja lisaks erilisele muusikale aga erilisi inimesi. Aitäh sulle selle eest, armas folgikülaline.