Eestis leidub turismitalunikke, kes klientide elust ja tervisest ei hooli
Juhtkiri: puhkus põlevas majas
24. juuli 2009, 00:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selgub, et Eestis on hulk turismitalusid, mis tegutsevad mustalt, ilma loata. Paljudel pole vajalikku tegutsemisluba seepärast, et nad ei täida näiteks tuleohutusnõudeid. Tegu pole memmekestega, kes paariks suvenädalaks mõne puhkajate pere oma katuse alla võtavad, vaid ikkagi sihipäraselt majutusäriga tegelevate ettevõtjatega.
Jutt rumalatest euronõuetest ja neid veel rumalamalt nõudvatest Eesti ametnikest on nii vana ja eksitav õigustus, et asjaosalistel oleks sellega parem mitte välja tulla, kui just pole vettpidavaid tõendeid ametnike omavolist. Pigem annavad tänases Postimehes toodud näited tunnistust ametnike saamatusest inimeste turvalisuse eest seismisel.
Turismiettevõtja, kes väidab, et tal on tähtsamatki teha kui veenda ametnikke selles, et tema majades ja numbritubades inimesed elu ja tervise juurde jäävad, võib-olla peakski neile tähtsamatele tegemistele keskenduma ja majutamisest loobuma.
Kui me läheme perega mõnda turismitallu, siis on meil täielik õigus oodata, et seal on tehtud heas usus kõik selleks, et keegi surma ei saaks. Paraku selgub, et see Eestis tegelikult ja igal pool nii pole ja ametnikud väidavad, et nemad loata tegutsejaid kontrollida ei suuda. Praktiline järeldus on, et küllap tuleb siis ööbimiskohta minnes ise veenduda, et majutajal vajalikud load olemas on.
Muidugi on maailmas riike, kus mitmesugused turvanõuded on palju leebemad või kus neile vaadatakse veelgi enam läbi sõrmede kui Eestis. See on muidugi odavam. Aga tasub meenutada, et seal inimesed põlevad surnuks ja nakatuvad kõhutõppe, laevad upuvad, lennukid kukuvad ning abi pole.
Turvalisuse investeeringud ja ettevalmistused võimalike õnnetuste puhuks, mida reeglitega nõutakse, loovadki kardinaalseid erinevusi elukeskkondade vahel. Ühes riigis on hästi odav ööbimine, aga üksiti hinnatakse madalalt ka inimese elu. Teisel maal on mõnevõrra kallim, aga sealt tuled eluga tagasi.
Kumba kilda Eestit arvata saab, sõltub siinsete inimeste hoiakutest ja ametnike tegutsemisest. Kuna majutusasutusele annab Eestis tegutsemiseks loa kohalik omavalitsus, tulebki eelkõige nende poole vaadata. Kui kohaliku omavalitsuse ametniku jaoks on tema vald nii suur, et ta ei jõua seal inimeste turvalisusega tegeleda, võib-olla peaks säärane omavalitseja siis endale jõukohasema valla otsima? Äkki peaks suures vallas aru pidama, kas on võimalik leida ametnik, kellel jõud tööst üle käib?
Viimaks on see ka ausa konkurentsi küsimus. Loomulikult on turvainvesteeringuid tegemata võimalik oma teenust odavamalt müüa kui naabril, kes kõik vajalikud asjad ära teeb. Avaliku võimu ülesanne on tagada, et reeglid kehtiksid kõigi jaoks ühtemoodi.