Seagripp.

FOTO: SCANPIX

Teavitustöö aitab haiguspuhangutega võidelda


Seagripp või täpsemalt uue gripi H1/N1 levik sundis Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juunis erakorralisel istungil esimest korda 40 aasta jooksul kuulutama välja pandeemia. WHO on oma liikmetelt nõudnud aktiivset tegutsemist haiguse ennetamisel ja õhutanud sobiva vaktsiini kiiret väljatöötamist.



Ka Eestis tegeletakse WHO soovitustega ja vaktsineerimiskava ettevalmistamisega. Kulud, juhul kui riik need enda kanda võtaks, oleksid märkimisväärsed. Ainuüksi riskirühmade puhul räägivad asjatundjad 50 miljonist kroonist, kuid kogu elanikkonna puhul võib summa ulatuda enam kui 400 miljonini.



Need oleksid karmid väljaminekud, eriti riigieelarve kokkukuivamise aegu, kuid tervis on veel kallim. Seetõttu võiks riik enne suuremaid rahasüste teha vastavate ametkondade kaudu ka põhjalikku teavitustööd, sest paljud inimesed – eriti need, kes töö tõttu reisivad – hoolitsevad vajalike ennetavate abinõude eest ise.



Näiteks pole Eestis riik rahastanud puukentsefaliidi vastu vaktsineerimist. Ometi näitab statistika, et sellele haigusele on riskirühmadesse kuuluvad inimesed just tänu teadlikkuse tõusule end vaktsineerida lastes suutnud ise piiri ette panna. Entsefaliiti on viimastel aastatel vähem diagnoositud.



Küll aga võiks uue gripi puhul riigi rolli (ja euroliidu liikmete koordineeritud tegevust) enam tunnetada näiteks lennunduses, kus praegu juurutab iga kompanii isesuguseid reegleid alates arstitõenditest ja lõpetades küsimustikega. Kokkuvõttes on pilt üpris kaootiline ja reisijas segadust tekitav. Meenutuseks, kümnendi algul võideldi SARSi leviku vastu kõikjal siiski võrdlemisi sarnaste meetoditega.



WHO soovituste järgimine on igati tervitatav ja vajalik, ent gripiga sõdides ei tohiks unustada ka teisi ääretult ohtlikke haigusi. Samal ajal kui uude grippi H1/N1 nakatunuid on Eestis esialgu käputäis ehk 23, kasvab näiteks puukborrelioosi haigestumine meil plahvatuslikult – 703 juhtumilt 2007. aastal 1423 juhtumini mullu ja tänavunegi pilt tõotab kujuneda vähemasti sama troostituks. Raske haigus pole esimeste sümptomite ilmnemisel kaugeltki kergesti diagnoositav. Ka kaasneb haigestumise puhul organismi kurnav antibiootikumikuur.



Tervisekaitsjad on küll viimasel ajal usinamalt puukborrelioosi eest hoiatanud, kuid oleks paslik pöörata aktiivset tähelepanu ka sobiva vaktsiini väljatöötamisele, mis toimub Tšehhimaal – ehk isegi omalt poolt kaasa aidates ja tulemustest pidevalt avalikkust teavitades. Sest haigusjuhtude kasvanud hulka arvestades on meil Lääne-Eestis juba praegu oma minikatastroof olemas.