Neeme Korv: tablett poest?

Foto: .

Konkurentsiamet koukis sel nädalal kalevi alt ühe vana teema, mis kohe tähelepanu äratas.

Kindlasti mitte vaid suvise uudistepõua tõttu, vaid seepärast, et see tõesti igaüht puudutab. Käsimüügiravimite toomine laiemasse kaubandusvõrku pole aga kaugeltki nii lihtne, et ostame peavalutableti toidupoest. Seetõttu jahutaksin ametnike, kaupmeeste ja ka osa ajakirjanduse hurraa-optimismi.

Jah, eks ole jube tüütu minna hilisel õhtutunnil otsima valveapteeki, kui võiks valuvaigisti saada ka lähedalasuvast tanklast? Või maal, kus lähim, pealegi lühikese lahtiolekuajaga apteek võib asuda kilomeetrite kaugusel, aga külapood siinsamas? Ja mis peamine, hinnad läheksid nagu nõiaväel odavamaks.

Paraku on selline lähenemine pehmelt öeldes pealiskaudne. Täiesti vastutustundetu on aga see, kui erihariduseta ametnik pakub välja võimalike toidupoodi minevate ravimite loetelu. Huvitav, kas tarbija24.ee-le intervjuu andnud konkurentsiameti osakonnajuhataja Svetlana Ljutova teab näiteks, et valuvaigisti üsna tühises koguses üleannustamine võib väikelapse tappa? Kas ta teab, et Eestis on sajad ksülometasoliinisõltlased, kes arsti juurde minna ei taha või ei julge, aga kes ilma pihuseta enam läbi nina hingata ei saa?

Muidugi on iga ravimiga kaasas infoleht, aga kui paljud meist seda põhjalikult loevad ja üldse näiteks eri ainete koostoimesse süveneda suudavad? Apteegi puhul annab teatud efekti ka nii-öelda valge kitli barjäär. Ilmselt tunneks apteeker huvi, kui näiteks algkoolilaps tahaks osta korraga kümme pakki aspiriini. Supermarketi kassapidaja lööks need silmagi pilgutamata läbi, nagu nätsupakid.

Rahvatarkus ütleb, et meditsiin annab ja meditsiin võtab. See tähendab muu hulgas, et ravimid aitavad, kuid on samas ka ohtlikud. Üks tegelikke probleeme rahvatervise seisukohalt on hoopis see, et inimesed võtavad juba liigagi palju valuvaigisteid. Juhtum elust enesest – inimene, kes oli pikka aega võtnud ühte valuvaigistit, tunnistas kord apteegis, et see eriti ei aita. Piisas paariminutilisest vestlusest apteekriga, kui selgus, et talle on olemas sobivam ravim. Seni ta vaid mürgitas organismi.

Kui (käsimüügi)ravimite praegune kättesaadavus, apteekrite töö nõustamisel ja hinnapoliitika rahvast ei rahulda, tuleb süsteemi muuta, kuid seda saavad teha vaid asjatundjad. Kaupmeeste ja apteegikettide omanike omakasust lähtuvad seisukohad ei mängi olulist rolli, nagu pole õieti vahet, kas teema tõstatab konkurentsiamet või kultuuriministeeriumi teatrinõunik. Pädevus sisuliste ettepanekute väljatöötamiseks on ravimiametil.

PS – Aus on ka ära märkida, et mu abikaasa on proviisor.