Сергей Метлев.

FOTO: Peeter Langovits

Juba aastaid on Eesti riik püüdnud püstitada keskset monumenti, mis tähistaks võitu 1918.–1920. aasta Vabadussõjas.

Ägedad vaidlused saatsid arhitektuurikonkursse ka sõjaeelses Eestis, mistõttu pole imestada, et võidupühaks avatud Vabadusrist on paljudes meie riigi elanikes kutsunud esile vastakaid tundeid.



Riigikogu saadik Mark Soosaar sõnas pärast mälestusmärgi avamist, et seda võib ees oodata Russalka saatus, mille on omaks võtnud peamiselt Eesti venekeelsed elanikud. Soosaar pidas silmas vastupidist efekti: eestlased võtavad Vabadusristi omaks, venelased mitte. Oma osa etendab mõningate Venemaa ajakirjandusväljaannete juba tavapäraseks muutunud propaganda, mis tugineb faktidega manipuleerimisele ja vassimisele.



Sihilikult luuakse mulje, nagu oleks Vabadussõda ja selle sümbolid kohalikule venekeelsele elanikkonnale täiesti võõrad ja mõistetamatud. Paraku on see propaganda avaldanud teatavat mõju mõningatele inimestele, mida võib kogeda isegi trollis, kui see Vabaduse väljakust möödub. Pea kõik venekeelsed reisijad hakkavad Vabadusristi nähes puhkima ja mõni pomiseb midagi sellist nagu «kole klaasmonstrum» või isegi «natsirist».



Vabadussõja ajal võitles Eesti sõjaväes külg külje kõrval eestlastest relvavendadega paljude rahvaste esindajaid: venelased, lätlased, soomlased, juudid, baltisakslased ja teisedki. Väeteenistusse astudes ei tundnud keegi huvi nende päritolu või poliitiliste eelistuste vastu, sest nagu kõigis vabadussõdades, ühendas ka toona inimesi usk vabadusse ja tahe kaitsta kodumaad agressori eest.



Enamlased panid okupeeritud aladel toime seninägematuid jõledusi, mis tekitas kohalikes elanikes nende vastu viha ja vaenu. 1919. aasta jaanuaris Tartust taandudes hukkasid enamlased 20 kinnipeetut (kokku oli vahistatuid üle 500). Metsikult tapetute seas olid õigeusu vaimulikud piiskop Platon ja kaks ülempreestrit, Mihhail Bleive ja Nikolai Bežanitski. Mõrvatute surnukehad olid tundmatuseni moonutatud.



Pea kõik Eesti Rahvaväe (sellist nimetust kandsid Eesti relvajõud Vabadussõja ajal) ohvitserid oskasid vene keelt. Ohvitserideks olid peamiselt kogenud sõjaväelased, kes olid saanud väljaõppe Tsaari-Venemaal ja võidelnud I maailmasõja rinnetel.



Mõnikord jagati isegi suulisi käske vene keeles, peamiselt seepärast, et veel puudus täpselt paika pandud eestikeelne sõjandusterminoloogia, aga ka paljude väeüksuste mitmerahvuselise koosseisu tõttu.



Üks silmapaistvaid vene päritolu ohvitsere oli kapten Peeter (Pjotr) Feofanov, soomusauto Vanapagan ülem. Pea kõik sõjalised operatsioonid, mida juhtis Feofanov, lõppesid edukalt. Kaptenist kujunes lausa legend, kui ta pärast Puikelni raudteejaama (lätipäraselt Puikule Mõisaküla ja Valmiera vahel) hõivamist 25. mail 1919. aastal võttis ühendust Valmiera komandandiga (Valmiera oli sellal veel punaste käes), nimetas ennast «läti punaste küttide 7. polgu rooduülemaks» ja palus saata Puikelnisse rongi varade evakueerimiseks.



Valmiera punakomandör jäigi Feofanovit uskuma ja andis käsu saata kohale saatesalgaga rong. Puikelnis peeti see kinni ning rongis viibinud punased andsid alla. Saagist loodi kiiresti midagi soomusrongi sarnast, kindlustades seda liivakottide ja muu käepärasega. Feofanov proovis sama trikki veel teistki korda, aga komandant kinnitas, et tema käsutuses pole enam ronge. Kapten tänas teda ja lubas võimalikult ruttu Valmierasse jõuda. Vahvuse ja leidlikkuse eest pälvis Peeter Feofanov Eesti kõrgeima sõjalise autasu Vabadusristi.



Vabadusristiga autasustatute seas leiab teisigi vene nimesid, ehkki paljud venelased eestistasid oma nime, mistõttu esmapilgul ei pruugigi olla väga lihtne autasu saaja rahvust välja selgitada ja see võib selguda alles lisamaterjale uurides.



Otse solvavalt kõlavad süüdistused natsismi rehabiliteerimises, mille näiteks olevat SSi embleemiga mälestusmärgi püstitamine, nagu väidavad eriti Venemaa Föderatsiooni riiklikud meediakanalid. Vabadusrist asutati 1919. aastal ja selle kujundas Nikolai Triik. Eesti 20. SS-diviis võttis oma embleemile üle ainult Vabadusristi keskmise osa (E-täht turvises ja mõõgaga käe kohal). Kõiki sümboleid tuleb vaadelda konkreetses ajaloolises kontekstis.



Võib ju ka väita, et svastika ehk haakrist on samuti iidne päikesesümbol, mida kasutati ammu enne natsiideoloogia tekkimist, kuid rahvussotsialistliku Saksamaa sümboliks peetakse ikkagi valges sõõris haakristi punasel taustal, sest just selline nägi välja nii käeside kui ka riigilipp. Seepärast on Vabadusristi seostamine natsliku atribuutikaga täiesti ekslik.



Maa ja rahvas on nüüd saanud endale ühise võidusümboli, võimsa mälestusmärgi, mis kahtlemata on mõeldud kestma sajandeid. Selle tähenduse sügavam mõtestamine nõuab aega, sest meie rahvast rõhub seniajani liigagi raske ajalooline pärand. Aga sellest hoolimata on see pühendatud kõigile Eesti elanikele, kes võitlesid maa vabaduse ja iseseisvuse eest, sõltumata nende rahvuslikest, kultuurilistest ja keelelistest erinevustest. Ühendagu siis mälestus ohvritest, mida on kantud meie ühise riigi loomise nimel, ja seda mälestust sümboliseeriv Vabadusrist kogu meie ühiskonda!