Avo-Rein Tereping: alkoholiletid pakatavad puskarist

Avo-Rein Tereping. Foto: .

Poliitikute väide, et koduse kange alkoholi valmistamist ei saa legaliseerida selle­pärast, et Eestis juuakse niigi liiga palju, ei kannata mingit kriitikat, kirjutab psühholoog Avo-Rein Tereping.

Iga endast lugupidava alkoholipoe, peene baari või pubi alkoholiriiulil võib näha erinevaid viskisorte, lugematul hulgal konjakeid ja brändisid, mõnel pool lisaks veel slivovitse, palinkaid, grappasid, saket, Erich Maria Remarque’i kuulsaks kirjutatud kalvadoseid ja muid kangeid jooke.

Kõik need peened ja hinnalt üsna kallid joogid on valmistamise tehnoloogia järgi puskarid. Suure osa neist teevad väiketootjad üheperefirmades, taludes või mõisates. Ainus põhjus, miks neist mõne nimetamine puskariks (ingl moonshine) võib tekitada tootja näole rahulolematusegrimassi, on asjaolu, et puskariks nimetatud toode on tavaliselt juriidiliselt legaliseerimata.

Prantslaste kalvados on rahvusvaheliselt tuntud. Ainuüksi Pays d’Auge piirkonnas Normandias tegutseb 2500 kalvadose tegijat. Lisaks tootjad teistest riigi piirkondadest. Tuntud konjakitootjatest ei tasu rääkidagi.  

Saksamaa on tuntud sadade õllesortidega. Pea igas külas või väikelinnas on oma õllekoda. Lisaks õllele pakutakse Saksamaal ka kohalikke pirni-, õuna-, ploomi- ja teistest puuviljadest aetud napse. Pisike pits Willit käib lõbusa õhtu juurde, kus keegi ennast põrandale pikali ei joo. Need kõik on erineva maitsega, sõltuvalt tootjast.

Napse teeb Saksamaal ligi 5000 litsentseeritud väiketootjat. Loomulikult maksavad nad nii aktsiisi kui muid riigimakse. Kohalike tootjatega vesteldes selgub, et ülikasumeid sellest küll ei saa, sest suurettevõttes on tootmine alati odavam, kuid muu tegevuse kõrval on see lisasissetulek. Rääkimata kohaliku omapära hoidmisest.

Aga šotlased ja iirlased on oma viskiga saanud maailmakuulsaks. Šotimaal tegutseb üle 90 viskitootja, ainuüksi pisikeses Speyside’i piirkonnas on neid ligi 50. Suurem osa neist on pika ajalooga ja suhteliselt väikesi koguseid valmistavad perefirmad. Mõned vanad tootjad lõpetavad tegevuse, aga ka uusi tuleb juurde.

Eestil ei ole sel alal küll midagi vastu panna. On küll erinevate nimedega, kuid maitse poolest omavahel äravahetamiseni sarnased viinad, millest suurem osa segatakse suurtootjate poolt kokku mujalt odava hinnaga sisseostetud piiritusest, kuid alates tooraine kasvatamisest kuni pudelisse villimiseni Eestis toodetud kangeid alkohoolseid jooke polegi.  

Alkohol ajab hulluks tavakodaniku ja ärevaks meie tublid poliitikud. Sest ühest küljest saab näidata isalikku hoolitsust riigi alamate eest, kes poliitikute arvates jooksid end surnuks, kui poleks keeldusid, teisalt on alkohoolsete jookide tootmine alati olnud tulus tegevus.

Viina põletamine tegi rikkaks Eesti- ja Liivimaa kubermangu mõisnikud 19. sajandil, aitas haljale oksale salapiiritusevedajad sõjaeelses Eesti Vabariigis, aga praegu täidab alkoholiaktsiis kõhnavõitu riigikassat.

Küllap siia ongi koer maetud – niisugune asi lihtsalt peab olema poliitikute kontrolli all ja pole siis imeks panna, et setude ettepanek legaliseerida traditsioonilise handsa kohalik tootmine on erakondliku nägelemise katla alla hagu lisanud.

Sertifitseeritud toidulaboris tehtud analüüsid kinnitavad, et eestimaises handsas on metanooli, puskariõlisid ja muid eriti mürgiseid lisandeid vähem kui maailmakuulsates Šoti viskides.

Kingiksin meeleldi Saksamaalt või mujalt külla tulnud sõbrale meeneks pudeli sedasama Eestimaal tehtud jooki – kui vaid oleks, kust legaalselt osta.

Poliitikute väide, et koduse kange alkoholi valmistamist ei saa legaliseerida sellepärast, et Eestis juuakse niigi liiga palju, ei kannata mingit kriitikat (Postimees, 06.07.2009, «Ligi ei toeta puskariajamise legaliseerimist»). Ega’s poliitikud ometi tõsimeeli ei usu, et joomarlust põhjustabki kodune puskariajamine?

Legaliseerimine tähendab tootmisele teatud tingimuste kehtestamist, litsentside väljastamist, maksustamist ja kvaliteedikontrolli, nagu see toimub Šotimaal ja mujal Euroopas.

Liberaalne majandusmudel ju eeldab igasuguse ettevõtluse soodustamist ja vajadusel kontrolli, mitte aga keelamist, sest mine tea, mis juhtuda võib… Keelamine igaks juhuks oli omane sotsialistlikule majandusele.

Puskariajamine on Eestimaal alati olnud ja tõenäoliselt ei kao see ka tulevikus. Silmakirjatsemise asemel võiks asja kontrolli alla võtta, litsentsida see tegevus ja maksustada – nii nagu on kombeks Euroopas.

Miks ei võiks näiteks Handsa saada ka mujal hinnatud kaubamärgiks? See oleks nii ettevõtluse arendamine kui ka traditsioonide säilitamine. Siis õnnestuks ehk siin Eestiski proovida algusest lõpuni Eestis toodetud kanget alkoholi, mitte aga rahulduda mujal aetud piiritusest siin kokku segatud viina või muude sisseveetud jookidega.

Või on ehk eesmärgiks hoida tulus alkoholiäri valitud seltskonna kontrolli all, nagu oli 18.–19. sajandil Eestis – piiritusevabrikud tohtisid olla mõisnikel, mitte aga talumeestel?

Üleilmastumine muudab tasapisi kõik paigad üha sarnasemaks. Turisti jaoks on väärtus see, mida kodus ei saa kogeda. Kohaliku jaoks on väärtuslik nii oma identiteedi säilitamine kui kõik see, mida võõrale müüa. Omakandi toidud ja joogid, ka alkohoolsed,  täidavad mõlemat funktsiooni kõige paremini.