Jüri Kuuskemaa

FOTO: Marina Puškar

Minu eestlus ja tallinlus said tänavu kaks keelelist lööki, millest ei suutnud lunastada isegi laulupeo vägev lõppkontsert. Lisan mõned varem kogetud keelemõrusused.


Kas EESTI EHITUS on nüüd  PÕHJAKONN?


Mõne kuu eest olevat Eesti Ehituse juhtkond  leidnud, et senine nimi pole piisavalt atraktiivne, et firma küllalt mainekas oleks, tellimusi saaks ja õilmitseda võiks.



Eks selliseid nimeparanduse vajadusi ole varemgi ette tulnud, niihästi isikuti kui kampkonniti. XIX sajandil pidas mõnigi eestlane noobliks võtta saksapärane nimi või eesti maavillasust kirjapildis kahandada, väljamaist ehk balti sakste hõngu lisades. Eks ole, perekonnanimi Tamm kõlab kuidagi karjamaakeskselt? Aga kui üksainus «h» vahele panna, näiteks THAMM, kohe teine  minek!  Nii saime endale kaks põlvkonda arhitekte, Nikolai Thamm senior ja junior. Võimalik, et tükkis «h»-ga oli neil kergem suhelda balti-saksa tellijatega.



Pole küll veel kuulda olnud, et mõni nüüdne TAMM oleks võtnud endale rahvusvahelise suhtluse huvides nimeks ÕUK või OAK, kuid eesnimedega käib see üsna massiliselt. Varsti on meil Kevineid ja Kenne vist rohkem kui Jaane ja Juhaneid ning Barbisid ja Kätlineid  enam kui Sirjesid ja Tiinasid. Enne sõda eestistatud saksapäraseid perekonnanimesid on mõnedki eestlased taas saksastanud.



Niisiis, EESTI EHITUS sai eesti matsluse häbenetud taagast lahti, võttes endale uhkeks ja rahvusvaheliselt kõlavaks nimeks NORDECON. Ei tohiks olla kahtlust, et nime hakatus liidab firma silmapilkselt kogu Põhjalaga. See on vägev ning tagab ilma lisapingutusteta, et peatselt hakkab NORDECON saama ehitustellimusi isegi jääkarudelt, rääkimata ehitushimulistest humanoididest Islandist Alaskani välja.



Ent kuidas keeleliselt  tõlgendada  lühendit CON nime lõpus? Sellega algavaid sõnu on ladina keele sõnaraamatus terve müriaad! Va ladinlaste keelereeglite järgi olla CON üksnes eesliide kaashäälikuga algava põhisõna ees... Seega, NORDECON jätab mingil saladuslikul põhjusel oma nime loogiliselt lõpetamata. Mis riugas küll selle taga peitub?



Nimemoonutuse traditsioonide alusel püüame leida  varjatud eesti algupära. Kui NORDECON lähtus kadakasaksa TAMM-THAMM traditsioonist, siis oleks ootuspäraseim versioon KONN-KHONN, mis antud juhul ei sobi. Mugandus võsajänki stiilis seevastu ongi CON.



Kas ei peitugi NORDECONi nimemõistatus sõnas PÕHJAKONN?  Teatavasti on lauluisa Kreutz­wald jäädvustanud selle menuka rahvuskangelase oma «Eesti ennemuistsetes juttudes» ning Günther Reindorff loonud temast väga sugestiivse portree.



Ei tohiks olla kahtlust, et meie ehitusala rahvusmeelset korüfeed PÕHJAKONNA kohates ei söanda enam ükski arktiline jääkaru ega merelõvi temast lahkneda, ilma uut ehituslepingut allkirjastamata. Bravissimo, NORDECON, bisnessimo!



METROO VÄLJAK


Kas VIRU VÄLJAKU nimeks on nüüd METROO VÄLJAK ja sinna tulebki allmaaraudtee?



Seltsimees Stalin olevat kunagi öelnud katoliikliku Poola kohta, et seal sotsialismi ehitada olevat niisama edutu kui püüda lehma saduldada.



Ent mõned meie sadulameistrid on viimasel ajal arhitektide killast. Nad on jõudnud õndsakstegevale äratundmisele, et ühtaegu traditsiooniline ja edumeelne ehitusviis on vanadele kivimajadele klaaskastid selga panna või klaassadulad turjale sokutada. Asi sai hakatuse endiste


ETKVLi majadega Narva maanteel, levis Jaani seegi juurde Tartu maanteel, embas Eesti Energia maja Estonia puiesteel ning jõudis sealt Viru väljakule.



Küll ma mõistatasin aasta otsa, et mis sadulat need ehitajad küll õnnetu Rotermanni kaubamaja müürijäänuste kohale püstitavad, nõnda et sadul suurem kui ratsu ise saab. Siis ilmus ülaservale silt, mis jahmatas: METRO PLAZA!



Loota ju võib, et sisu vastab vormile. Lähen mina ühel päeval rõõmsas ootusärevuses üle vastse Metroo väljaku vastvalminud klaasitari uksest sisse ja küsin esimeselt ettejuhtuvalt hingeliselt: «Kui palju Tallinna metroos sõidupilet maksab?» Too jääb mind sellisel ilmel põrnitsema, otsekui oleks minul hullusärk seljas, ja kraaksatab: «Sõida trolliga Seevaldisse, vana idi! See siin on firmamaja, mitte metroojaam!»



Tõesti-tõesti, pean vist Seevaldisse konsulteerima minema, ega ma hakka vanuigi napakaks muutuma. Olen kirjasõna alati austanud, uskunud ja usaldanud, aga nüüd variseb minu maailmapilt kokku, kui kõige suurem kiri endisel Viru väljakul tõotab metrood, aga metrood ennast polegi!



Võib-olla on, aga strateegiliselt salastatud nagu maa-alune käik Toompealt Piritale, kustkaudu ainult vürst Gabriel ja teised noored aadlivõsud said nunnade juures ehal käia? Vaatan nüüd kahtlustava pilguga isegi selliste armsate eesti nimedega hoonekolakaid nagu COCA-COLA PLAZA, CITY PLAZA, DOMINA PLAZA.



COMPROMIS JULIJAGA


Sõidan mina piki Paldiski maanteed ega usu Tulika tänava nurgal oma silmi, kui loen silti COMPROMIS INKASSO. Minu mäletamist mööda olevat Tallinnas tegev nimekomisjon, mis uute firmade taotlused läbi vaatab ja need kas kinnitab või tagasi lükkab. Ei saa ju võimalik olla, et nimekomisjon ei tunne sõna «kompromiss». Või polegi enam ei nimekomisjoni, keeleinspektsiooni ega eesti keele instituuti? Selline kahtlus võib tekkida küll, kui lugeda meie reklaame, firmanimesid ja poesilte. Igaüks «paneb täiega».



Mullu sigines Sulevimäele, otse siseministeeriumi vastu, kahtlasevõitu lärmakas asutus nimega VIP-KLUBI KAPRIZ. Sisse ja välja näivad peamiselt sagivat napilt kaetud pikkade koibadega näitsikud ja keskmise kantpea mõõtu väljaandvad turjakad sellid, kes eesti keeles ei suhtle. Olevat striptiisibaar või midagi sellist.


Kui COMPROMISile ja KAPRIZile parajaid paarilisi otsida, leiab neid veelgi. Tartu maanteel, sauna kõrval, pesitseb juba ammu KUPIDON ning üle tee sigines äsja allahindlusega hõbedat pakkuv JULIJA, kuigi ilma Romeota.



Mis loom see KUPIDON veel on? Kiri ütleb, et noorpaaride salong. Pulmakleidid ja muu säherdune. Ent pulmadeni viivate armuasjade korraldamisega sehkendab meie kultuuriruumis vibukütt AMOR, keda roomlased nimetasid CUPIDO. Sellest ladina nimest ongi venelased oma KUPIDONNI tuletanud.



Ma ei saa aru, kuidas meie nimekomisjon ja keeleinspektsioon taluvad sellist poolkeelsust. Kui juba ladina tähed kasutusel, siis peaks ka sellekohast õigekirja järgima. Või arvab keeleinspektsioon (kui see on veel olemas millekski muuks kui keeleeksamiteks), et läänepärased nimed CUPIDO ja JULIA ning nimisõnad KAPRIIS JA KOMPROMISS solvavad vene vähemuse inimõigust valesti kirjutada?



Obama on 19. maailma liider


Oletame, et nimekomisjon ja keeleinspektsioon on omaks võtnud mõningate eesti keele professorite poolt propageeritava keele turuliberalismi hoiaku: keel peab vabalt arenema, ropendamist, labasusi, žargooni ning muid kõrvalekaldumisi õigekeelsuse sõnaraamatust tuleb tolereerida. Kõnekeeles eriti. Ent eriti vaimustavad pole lood ka väidetavasti keeletoimetajaid omavate  ajalehtedega.



Üksainus näide: «OBAMA KOHTUS 19. MAAILMA LIIDRINA TOOMAS HENDRIK ILVESEGA,» kinnitas umbes kuu aega tagasi ühe Eesti lehe uudisterubriik. Kirjutatust järeldub, et maailmu on vähemasti 19 ning USA praegune president on nimelt 19. maailma liider. See on vapustav avastus, mis ületab UFO-sõprade julgemadki unistused!



Kahjuks ei avaldanud järgnenud päevade leht ei ülevaadet oma korrespondendi «avastatud» 18 meile järjekorras eelnevast maailmast ega isegi vabandust oma poolkirjaoskamatu kaasautori pärast. Too tahtis ilmselt meelitada tillukese Eesti presidenti, üritades teda liigitada maailma liidrite hulka. Ebaõnnestunult, sest tundmata ühildumist ning sõnade järjekorra tähendust, tuleks artiklite kirjutamise asemel ilmselt naasta viienda klassi emakeele tundidesse.



Pole Postimeeski päris patuta võõrsõnadega liialdamise ja stiilivääratuste suhtes. Valner Valme (PM 26.03) kirjutas: «Kate Mossi ekspeika teeb päris normaalset musa ka.» Paras pealkiri muusikakooli V klassi seinalehte või Kroonikasse, kas pole?



OPEN või KLÕUSITUD?


Meil on keeleseadus, mille kohaselt asjaajamiskeeleks eesti keel. Vene vähemuse ja turistide tarbeks oleks, keelte kasutussagedust  arvestades, põhjendatud järgmiste keeltena kasutada vene, inglise, soome, saksa, jaapani keelt. Järgmisena on vist lisandumas hiina keel.



Paraku näeme, et mõnel suveniiripoel ja söögikohal on esimeseks ja ainsaks kirjakeeleks inglise. Rataskaevu ja Lühikese jala nurgal näiteks on uksel silt OPEN või CLOSED, ei muud. Müürivahe tänavas seevastu võtab meid vastu teade PIPPURIPIHVI. Poleks vist sündsusetu, kui mitmesugustes rahvustoitude söömapaikades olekski esimeseks menüükeeleks nende oma ja seejärel tõlge eesti keelde. Ent muidu ajavad sildid nagu «FOR SALE» normaalset eestlast, kelle hulka minagi ennast loen, iiveldama. Litsakas viis, pakkuda kõike esmalt välismaalastele ning nende ees lömitada.



Sallivusel on piirid, mida ületada ei tohiks. Kus sa oled, keeleinspektsioon?