Väimees riskis ämma pärast seadusega.

FOTO: Urmas Nemvalts

Kas need, kes ei abiellu, tõttaksid oma kooselu teise nime all registreerima?

Justiitsministeeriumis on valminud analüüs vabaabieludest ja võimalustest neid õiguslikult reguleerida. Ministeeriumi tuleb selle töö ja ka teema tõstatamise eest kiita.

Kui märkimisväärne osa Eesti koos elavatest paaridest pole ametlikult abielus ja osal neist tekkib kohtus lahendamist nõudvaid probleeme, millele praegused seadused vastuseid ei anna, siis väärib see kahtlemata ühiskonnas läbiarutamist. Võimalikult põhjalikult, tasakaalukalt, mõista püüdes ja inimeste jaoks parimaid lahendusi otsides.

Ettevaatlikult konservatiivsel seisukohal olevatele inimestele jääb arvatavasti osa probleemipüstitusest mõistetamatuks. Kui koos elavatele inimestele on seaduslikud garantiid olulised, miks nad siis ei abiellu või ei sõlmi omal initsiatiivil muud lepingut?

Lõppude lõpuks on enamik sisulisi probleeme seotud ühise majapidamisega ja mitmesuguste lepingutega, mis sõlmitud kolmandate osalistega (näiteks üürileping). Ka vara jagamisega, kui suhe peaks katkema, või pärimisega, kui üks pooltest sureb.
Miks üldse peaks arvama, et inimesed, kes viitsimatusest või mis tahes muul põhjusel ei registreeri oma kooselu abieluna, tõttaksid oma tulevikus tekkida võivaid probleeme ennetama sellega, et registreerivad ennast mingil muul moel?

Vastust sellele küsimusele ei saa otsida üksnes eri riikide seadusesätetest, vaid ka sellest, kuidas inimesed seal tegelikult käitunud on. Seepärast võikski juristide analüüsile järgneda teiste sotsiaalteadlaste tööd, et kõigil inimestel (ja poliitilistel otsustajatel eriti) tekkiks võimalus probleemide olemust ja ulatust mõista ning lahendusvariante kaaluda. 

Omaette ja ebaproportsionaalselt palju tähelepanu pälvinud alateema on, kas ja kuidas samasooliste kooselu võimalikku uude seadusesse panna. Eesti avalik arvamus seda ei soosi – 2006. aasta Eurobaromeetri uuringu järgi leidis viiendik Eesti inimestest, et homoseksuaalsetel paaridel võiks lubada abielluda. Euroopas tervikuna ollakse selles küsimuses märksa vabameelsemad – samasooliste abielu lubaks 44 protsenti.

Eesti poliitikud arvavad küllap, et kaval on hoiduda selles küsimuses selget seisukohta võtmast. Keegi ei taha saada avalikult tembeldatud homofoobiks, aga ka mitte vastu avalikku arvamust homoabielude toetajaks.

Kuigi poliitikute diskussiooni sel teemal võiks olla põnev jälgida, võib päris kindlalt ennustada, et säärast väitlust poliitikute tasemel Eestis lähiajal ei tule. Samasoolistel paaridel on arukam lahendada oma praktilised probleemid praeguste seaduste võimaluste piires kui jääda ootama radikaalset muutust.