Enn Nõu: Eesti rahva oma vabadussammas

Väliseesti kirjanik Enn Nõu. Foto: Postimees.

Käisin pühapäeval Vabadussõja võidusammast ehk rahvalikult vabadussammast esimest korda vaatamas. Ta meeldis mulle, nii nagu ta lõplikult on välja kasvanud. See on lihtne, selge ja väärikas monument Vabadussõjale, arusaadav igaühele, igale ühele!  See on esimeses järjekorras monument kogu rahva jaoks ja alles teises järjekorras vaadatav kui kunstiteos. Klaasi struktuur ja poltidega lahendus jätab hea, kuidagi katsutava mulje.

Seda võib kaua ainult vaadata ja ma räägin praegu nii, nagu see paistab päevavalguses, sest ma pole seda pimedas elektrivalgustusega veel näinud. Võib-olla ongi nii, et ta meeldib mulle rohkem päevavalguses, sooja päikese käes. Eks näeb. Proportsioonid on õiged. Teistmoodi poleks olnud võimalik seda lahendada. Vabadusrist vabadussambal, rohkem pole tarvis, sest öeldud on kõik, mis vaja.

Sellevastu ei meeldi mulle lõhkine haav keset Vabaduse väljakut, mis on karjuvalt inetu ja tuletab meelde katkirebitud operatsioonihaava keset valutavat kõhtu.

Aga tagasi vabadussamba juurde. Gustav Suitsu luuletus  seinal vasakul pool sammast on igati kohane. Aga ma sooviksin, et tagaseinal paremal pool sammast saaksin lugeda kõigi 2236 Vabadussõjas langenute nimesid tähestiku järjekorras või, veel parem, kõigi 3588 Vabadussõjaga seoses surnute nimesid. Veel parem oleks, kui bastioni müüril sealsamas kõrval saaksin lugeda ka ülejäänud Vabadussõjast osalejate nimesid, tähendab kokku umbes 70 000.

Teatavasti on Washingtonis pikk sein kõigi Vietnami sõjas langenute nimedega ja seal käiakse ikka veel omaste nimesid otsimas ja vaatamas, paitamas, lilli panemas.
Niimoodi saaks kogu eesti rahvas minna palverännakule vabadussamba juurde ja seal otsida sugulaste nimesid ja neid silitada. Niimoodi muutuks sammas kogu rahvale päris oma vabadussambaks, väga isiklikuks monumendiks.