Mihkel Mutt: ajaleht kui moolok

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt arvab, et lugejad on valmis ka netiajakirjanduse eest maksma.

Üks asi on ajalehtede võrguväljaannetel  ja paberkandjatel kindlasti ühine. See kehtib üldse igasuguse infokanali või «-toru» kohta. Nende tarbimine tekitab sõltuvuse. Põhimõtteliselt samasuguse nagu suitsetamine või tervisejooks, šokolaadisöömine või masturbeerimine.
Ikka kisub hommikuti oma harjumuspäraste infokanalite juurde. Vahel leiab neist midagi olulist, tihti mitte eriti. Vaatad kella, pool tundi või kauemgi kulunud. Tekib tühi tunne, ah, poleks vaja olnudki…

Aga see ei loe, homme teed sedasama, kindel mis kindel. Kui palju kulub elust selle peale umbes kuuekümne aasta jooksul! Ent asi pole ainult ega eeskätt ajas. Igapäevane «toru» otsas rippumine nüristab, sealt tuleb killustunud infot, kõik on tasalülitatud – kuulsuste abielulahutused, globaalprobleemid jne. Kõik on pakendatud ühtede ja samade žurnalistikareeglite järgi. See on nagu mingi kunsttoit.

Tundub, nagu täidaks, aga ainult silmapilguks. Justkui tekib tunne, et oled millegagi kursis, on näpitud ka midagi tähtsat, aga enamasti pole need olemuslikud probleemid, vaid pinnavirvendus. Kõige hullem, et kui lasta sel sõltuvusel suureneda, siis närvutab see pikapeale võime oma peaga mõelda, analüüsida, isiklikku tõde leida. Inimene teab palju teiste arvamusi, enda oma puudub.

Miks on see kõik nii läinud? Pole mõtet kahtlustada vandenõu, lollust, isegi mitte hoolimatust. Ei keeruta saatan siin oma leierkasti ega ole enamik toimetajaid ning ajakirjanikke nõmedad või tümikad. Mitmed neist tajuvad ise oma ameti deformatsiooni valusalt, aga suruvad hambad kokku, sest kus oleks parem?

Üks pealtnäha süütumaid põhjusi peitub infokanalite perioodilisuses, pidevuses. Leht peab ilmuma iga päev, teler või raadio ei saa heast peast vait jääda. Aga siin ongi juba vastuolu. Sest iga päev ei  toimu tingimata palju huvitavat, igaks päevaks ei ole arvamusliidrid ja süümetüürimehed uusi vaimusünnitusi munenud või hõõguvaid epistleid koostanud.

Üldjuhul on leht või muu kanal seadnud sihi või formaadi rohkemaks, kui jätkub jaksu. Iga päev suudavad tõepoolest huvitava ja olulise materjaliga välja tulla globaalsed tegijad, kel hulganisti parimaid jõude käepärast. Aga ilmuma peavad ka teised, tavalised. Seda on lubatud tellijatele ja reklaamiandjad on maksnud.

Leht ei saa ilmuda oluliselt kõhnemana, juhtkirjas peatoimetaja põhjendus, et «kuna täna toimus vähe olulist, siis on ka meie leht õhem». Kuigi just see oleks tegelikult väga aus! Sest siis ma tajuksin tõesti, et lehte toimetab asjatundlik seltskond, kes teab, mis on tähtis, mis mitte. Kes teeb minu eest ära osa eeltööd, hoiab kokku mu aega, eraldab terad sõkaldest. Enamikul pole ju referente ega muid abilisi, me kasutame meediat teatud mõttes viimaste asemel.

Aga toimetus hoopis disainib sõklad teradeks, lööb vahule, muudab seksikaks või kes kuidas seda nimetab. Ja selmet toimetust tänuga usaldada (ja vahel on uudiste puudumine tõesti parim uudis), tuleb mul endal asuda «formaadi» tagant sisu lahti muukima. Ja küll nörritab, kui väliselt on kõik põnevaks krutitud, aga loed läbi ja sülitad, kurat, midagi ei olnud.

Toimetus kardab, et kui nad midagi tähtsalt ei serveeri, siis võib keegi öelda, et «te pole lihtsalt viitsinud». Ja hoidku jumal, kui konkurent ongi juhtumisi midagi leidnud. Ei, parem mitte riskida, vaja ikka näidata, et ka meie nokime kogu aeg täisteri.

Eks seepärast juba Hearsti ajast saadik enam kui sada aastat tagasi ajakirjanikud mitte üksnes ei edasta uudiseid, vaid ka teevad neid.

Enamiku lehetöötajate esmamureks on, et lehte tuleb midagi panna, leht tuleb «täis virutada». Igaüks meist on hinganud kergendatult, kui lähem tulevik on kvaliteetse materjaliga kindlustatud. Leht nagu nõuaks, et teda toidetaks, ta on nagu mingi moolok või põhjatu auk. Temas on kuratlik vägi, mis tegijatest irdunud ja elab omaette elu.

Ja tema nõudmistele kuuletutakse, sest ta on elatusallikas nendele, kes tema ümber askeldavad, ja toob tulu omanikele. Maailma, kus niigi on palju uudiseid, arvamusi jne, toodetakse neid üha juurde. Pole ime, kui sellises päripidises olukorras  kipub tagaplaanile jääma, mis on kogu selle värgi mõte. 

Selles, et me suurt osa igapäevasest infost ei vaja, on kerge veenduda. Paljud on viibinud kuu või paar kodust kaugel, kus internetilevi pea olematu. Tuleme tagasi ja viime end suhteliselt kiiresti kurssi kõigega, mis vahepeal olulist juhtunud. Selleks kulub mitu korda vähem aega, kui igahommikused «infopalvused» kokku liita. Me ei ole millestki ilma jäänud. Isegi nii lühikese perioodi vältel on Aeg ise teinud eelvaliku.

Paberkandja või võrguväljaande eelistamisel ei ole suurt pistmist inimese vaimutaseme, rahaliste võimaluste ega elitaarsusega. (Vastasel juhul –  tere tulemast eliidi hulka, Kroonika ostjad, good-bye, Sirbi netiversiooni lugejad!) Ja ookeanitaguse kvaliteetlehe paberkandja jõuab siinse tellija postkasti igal juhul hilinemisega. (Üldse, milleks tellida lehte, kui näiteks mõne suure ringhäälingu kodulehed on vähemalt sama sisukad?)

Määravad on uued mugavusharjumused. Tore oli kunagi hommikul baaripuki otsas kohvitassi kõrval värsket lehte sirvida või tuua see hommikul postkastist. Nüüd on tore see, kui juba pärast südaööd netivariandist kõike teada saab. Nii palju varem! (Jätame praegu kõrvale, miks on vaja juba enne koitu teada kõike seda p…ka, mida võib-olla pole vaja üldse teada.)
On muidki põhjusi. Huvitavaid artikleid on kiirem ja mugavam kettale salvestada kui kausta koguda. Midagi vajalikku otsida on palju hõlpsam märksõna kaudu kui vanu lehti läbi lapates.
Ja kui palju lihtsam on näiteks «lõika-ja-kleebiga» midagi tsiteerida! Jne, jne.
Lõppeks pole ajalehega keskküttega korteris midagi peale hakata, ent lehed on paksud, võtavad ruumi. Muidugi on õuel konteiner, aga see tähendab lisaliigutust.

Samas pole kahel vormil olulist vahet, kuidas huvitava materjalini jõuda. Nii nagu ma netis löön lahti «Arvamuse», «Välismaa» ja «Kultuuri», nii tean ma ju ka paberkandjal, kus leheküljel need asuvad, ega hakka kõike läbi tuhnima. Ja netis on samuti oht kuhugi takerduda, midagi suvalist lugema hakata – kogu aeg on kõrval paljad tagumikud ja sensatsioonilised pealkirjad.

Ajaleht, kui pikemaks ajaks tellida, ei ole nii kallis, et enamik meist ei leiaks neid mõnda tuhandet krooni (liiati kui saab need makse makstes kuludesse kanda). Usun, et paljud oleksid nõus oma lemmikväljaande internetis kättesaadavuse eest maksma. Kuidas seda tehniliselt teostada? Vee- ja gaasimõõtjad on ammu leiutatud, küll leiutatakse ka see.

Kindlasti ütlevad paljud liberaalid, et info peab olema tasuta, et see võimaldab maailmal «ärgata» jne, aga see on halemeelsete eluvõõraste intellektuaalide järjekordne illusioon. Sajad miljonid jõlguvad internetis mitte enda harimiseks, vaid igavusest, meele lahutamiseks, või nagu deliiriumis jobukesed.

P. S.  Minu meelest on perversne olukord, kui tuleb lugeda kõiki lehti. Igatsen taga aegu, mil härra või proua luges hommikuti oma lehte. See oli mõeldud tema staatusega inimesele, sealt sai ta kinnitust oma eluvaatele ja üldse see kinnitas ta südant. Kui see pika aja vältel ei rahuldanud, siis võis lehte muidugi vahetada. Aga ei olnud seda haigust ja kohustust, mis praegu, et kapatakse läbi kõik väljaanded. Justkui oleks terve ühiskond meediakriitikuteks hakanud.