Noored tahavad ära siit.

FOTO: Urmas Nemvalts

Tänavu kevadel kaitsti Tallinna Ülikoolis magistritöö, mille üks fakt ajab hirmujudinad selga, eriti laulupeojärgse patriootliku puhangu taustal. Nimelt selgus 14–15-aastaste koolilaste küsitlusest, et kümne aasta pärast soovib tervelt kolmandik neist elada Eestist eemal, välismaal. Ära, siit ära, ja mitte iial tagasi – nii resümeeris magistrandi konsultant teismeliste unistusi.




Need, kes nõnda mõtlevad, pole, muide, pärit sugugi Kapa-Kohilast, vaid Tallinna korralikust koolist.



Eestist äramineku teemat on seni tikutud vaatlema läbi euroroosade prillide. Et Euroopa Liidus peabki tööjõud vabalt liikuma. Et välismaale minnes saavad noored vajalikke teadmisi ja kogemusi. Ja et ega nad mujal elades mitte-eestlaseks muutu ega Eesti-armastust minetada pruugi. Kõige sellega on kaasnenud põhjendamatu lootus, et Eestist lahkunud tulevad varem või hiljem koju tagasi.



Kas ikka tulevad? Senine sinisilmsus ja ignorantsus äramineku teemal hakkab murenema. Kolmapäeval avaldas Postimees üle kahe külje loo «Tööealiste väljaränne hakkab kujutama suurt ohtu Eesti majandusele». Eelmisel nädalal võttis teema väljaandes The Baltic Times üles portugali päritolu Joao Lopes Marques, kelle paljud siinsed sõbrad ja tuttavad plaanivad Eestist lahkuda, ning tõdes, et «Eesti on dramaatilise sotsiaalse krambi veerel». Laulupeo aegu tunnistas eelmine presidendiproua Ingrid Rüütel Arterile, et tal on väga suur mure eesti rahva tuleviku pärast. «Muretsema panevad meie oma noored, kes parema sissetuleku ja töö otsinguil massiliselt välismaale suunduvad,» lausus ta.



Olgugi et eesti rahva eksistentsi küsimus on sordiini all hõõgunud juba mõnda aega, on tervitatav, et lõpuks ometi on see euroliidu kosmopoliidistuva ilmavaate taustal pead tõstnud ja endast rääkima pannud. Kas tõesti on ka eesti naisi haaranud postkommunistlikule Ida-Euroopale omane läände liikumine, nagu küsib Marques? Ka välismaa mehed on tõepoolest etemad kui eesti mehed, nagu kuulutas hiljuti üks reklaamtekst? Kas Soomes ehitamas käivate eesti isade pered on ikka eluga rahul ja nemad ise ka? Kas eesti noored hakkavad lõplikult kaotama usku, et Eestimaal võiks neid oodata inimväärne tulevik?



Me teame seda, mis krimi- ja reality-saated on kõige vaadatumad, teame inimeste poliiteelistusi, teame isegi seda, kui palju kuskil keefiri juuakse, aga me ei tea vastust küsimustele, mis meie riigi olemasolule üldse põhjenduse annaks (või selle põhjenduse ära võtaks ...). Siin jätkuks tööd mitte ühele, vaid lausa kahele rahvastikuministrile. Kuid seda ministrikohta enam pole. Nagu pole näha ka valitsuse suurt muret, et tulevikus jaguks neid, kes valitsejaid oma maksudega ülal peaks.