Politoloog Riho Kangur.

FOTO: Peeter Langovits

Erakondadele riigikassast makstavad liiga suured toetused on parteid ära rikkunud ning alandanud parlamendi­fraktsioonid vaid kummitempliteks parteijuhtkondade käes, selgub Tartu Ülikoolis magistrikraadi kaitsnud politoloogi Riho Kanguri uurimusest, kirjutab  Alo Lõhmus.

Me oleme seda tegelikult juba aastaid kahtlustanud, ent nüüd on see lõpuks teaduslikult tõestatud: poliitilised parteid ei ole enam need kindlapiirilisel ideoloogial põhinevad ja ühiskonnakihtide huvide esindamise kaudu võimu teostamisele püüdlevad organisatsioonid, millisena nad aastakümneid tagasi välja kujunesid. Ehkki erakonnad püüavad vanadest aatelistest aegadest pärinevat illusiooni visalt elus hoida, on parteidest tegelikult saanud kõigest argised elatusallikad kitsale kutseliste poliitikute grupile.

Miks see nõnda on juhtunud, sellelegi leidub hea seletus. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna riigiteaduste osakonnas magistrikraadi kaitsnud Riho Kangur tsiteerib oma uurimuses mitmeid rahvusvaheliselt tunnustatud politolooge, kelle järgi on häda peamiseks põhjuseks poliitika muutumine poliitikute ainsaks leivateenimismooduseks. Tänapäeva poliitikud lihtsalt ei oska enam teha midagi muud kui poliitikat. See aga on juhtunud erakondadele makstavate riigi toetuste pideva kasvu tagajärjel.

Nimelt on erakondade sajanditepikkuse evolutsiooni käigus muutunud nii nende ülesehitus kui ka finantseerimine. 19. sajandil tekkinud elitaar­sed tuumikparteid elatusid peamiselt personaalsetest annetustest. Aastail 1880–1960 õitsenud massiparteide põhitulu laekus liikmemaksudest. Pärast II maailmasõda tekkinud laiahaardelised rahvaparteid hakkasid aga üha enam tuginema riigi toetusele. Nüüdseks on neist arenenud kutseliste poliitikute mängumaaks mandunud nn kartelliparteid, mis peaaegu täiel määral toituvad riigi toetustest, kusjuures liikmemaksu roll nende eelarves on muutunud täiesti tähtsusetuks.

 «Poliitikud elavad poliitikast, mitte poliitikale,» tõdeb Kangur. «Poliitiku heaolu sõltub esindusdemokraatias otseselt oma võimupositsioonide kindlustamisest eelkõige partei sees.»

Riigi finantseeritud mugavuspositsiooni säilitamine on poliitikutele muutunud sedavõrd oluliseks, et on tapnud isegi erakondade varasema instinkti võtta igal võimalusel võim. «Juhul kui võimule tulek riigis peaks ähvardama partei juhtkonna positsioone, piirates tegutsemisvabadust ning sundides kandma poliitilist vastutust, loobuvad nad sageli täide viimast parteid ajaloolist eesmärki – võimu võtmist riigis demokraatlike valimiste tulemusel –, leppides opositsiooni mugava tooliga,» nendib Kangur.

Uurimaks, kas eelöeldu peab paika ka Eesti parteide kohta, otsustas Kangur välja selgitada meie erakondade parlamendifraktsioonide ning juhatuste omavahelise võimuvahekorra. Fraktsioon ja juhatus on iga partei kaks peamist siseorganit, mis võivad võimu omavahel küll jagada, kuid sagedamini kaldub üks teise üle domineerima. Oluline vahe nende kahe organi vahel on, et parlamendifraktsiooni liikmed on oma mandaadi saanud valijailt ehk rahvalt, parteijuhatus aga vaid partei liikmetelt. Võimude lahususe printsiip eeldab, et fraktsioonid peaksid oma tegevuses olema autonoomsed ega tohiks alluda parteijuhatuste diktaadile, sest vastasel korral saaksid näiteks valitsusse kuuluvad parteijuhid kamandada ühtaegu nii seadusandlikku kui täidesaatvat võimu.

Võimuvahekorra väljaselgitamiseks analüüsis Kangur esiteks erakondade põhikirju, teiseks fraktsioonide ja juhatuste personaalset kattuvust ning kolmandaks raha ja ametnike (ehk inimressursi) jaotumist nende kahe organi vahel.

Erakondade põhikirjade analüüs näitas, et vähemasti alusdokumentides on Eesti erakondades parlamendifraktsioon pigem partei keskjuhatuse kontrolli all ning fraktsioonid on järjest rohkem allutatud juhatusele. «Keskerakonna ja endise Res Publica puhul osutab sellele nõue, et fraktsiooni tööplaanid ja tegevuskavad lähtuvad juhatuse otsustest.

Aruandekohuslasena on fraktsioon juhatuse ees Isamaaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna puhul, Rahvaliidu fraktsioon peab aru andma volikogule. Erandiks on Reformierakond, millel puudub üldse põhikirjas eraldi peatükk fraktsiooni kohta,» kirjutab Kangur. «Üheski põhikirjas ei ole viidatud fraktsiooni autonoomsuspõhimõttele.»

Isikute osas kattuvad parteide juhatused ja fraktsioonid nii suurel määral, et kahe organi piir muutub tihti häguseks: juhatused koosnevad kuni kahe kolmandiku osas parlamendisaadikutest. Kuid poliitikute omavahelise suhtevõrgustiku analüüs näitas, et juhatustes domineerivad ühed ja samad kindlad liidrid ning nende lähikondlased, samas kui parlamendifraktsiooni kuulub alati ka uustulnukaid, värskelt poliitikasse tulnud algajaid. Pole tarvis kaks korda arvata, kumma organi mõjujõud on suurem.

Raha ja inimressursside võrdlus tuvastas, et kõikides parlamendierakondades käsutavad erakonna finantsressursse juhatused. Just juhatused värbavad peasekretäri ja keskkontorite töötajaskonna ning neil on ametnikke ja raha rohkem kui fraktsioonil.

Üks võimalus fraktsiooni autonoomia tagamiseks oleks võimaldada fraktsioonile tugev palgaline ametnikkond ja aparaat, mis seisaks vaid fraktsiooniliikmete teenistuses. Riigikogu eraldabki igale fraktsioonile raha oma ametnike palkamiseks, kuid tegelikult kontrollib nendegi värbamist hoopis vastava erakonna juhatus, rakendades fraktsiooniametnikud tööle kogu erakonna heaks (näiteks pressiesindajatena).

Riik maksab nii erakonna keskkontorile kui fraktsioonile toetust vastavalt valimistel saadud häälte arvule. Erakonna keskaparaadi ülalpidamiseks mõeldud summad on aga palju suuremad kui fraktsiooniametnike palkamiseks makstav raha. Näiteks Reformierakonna fraktsiooni ametnike palgaraha kasvas aastail 2004–2007 summalt 655 632 krooni 2,1 miljonile kroonile. Sama partei keskkontori riigitoetus suurenes sel perioodil aga 2,8 miljonilt  kroonilt 5,8 miljonile kroonile.

Nagu öeldud, on liikmemaksude osakaal erakondade tuludes muutunud tähtsusetuks. Kanguri sõnul huvituvad erakonnad arvukast liikmeskonnast veel vaid soovist näida endisaegsete massiparteidena, kuid tegelikult on erakondade juhid võõrdunud isegi omaenda parteiliikmetest.

Valimisaastatel kasvab parteieelarves eraisikute annetuste osakaal, seejuures rakendavad pea kõik erakonnad tava, mille kohaselt peavad kõrgetele ametikohtadele upitatud erakonnaliikmed osa oma igakuisest sissetulekust loovutama parteile. Ainsana on selle põhimõtte avalikult kirja pannud Keskerakond (seal tuleb maksta seitse protsenti brutopalgast), kuid parteide majandusaruanded reedavad tava levikut kõigis erakondades. Niisugune maksukohustus on aga üks parlamendifraktsiooni juhatusele allutamise vahendeid, nendib Kangur.

«Juhatuse võimupositsioon on kasvanud ja võrreldes fraktsiooniga kindlasti tugevam,» tõdes Kangur Postimehele.

Riigi toitva nisa külge klammerdunud parteijuhtide dirigeeritavale poliitikamaailmale ongi omased kõik need hädad, mille all tänapäeva Eesti ühiskond kannatab.  «Elukutseliste poliitikute kontroll kandidaatide selekteerimisel ja võimu koondamine parteiorganisatsioonis vähendab ka avalikkuse võimet poliitikuid kontrollida, sest valitavad valivad rohkem iseend.

Üha üldisemad ja «keskmisele» valijale suunatud programmid, mille väljatöötamise aluseks on igapäevased avaliku arvamuse küsitlused, võõrandavad partei ideoloogilisi toetajaid ja aktiviste,» sedastab Kangur. Üks selle tulemusi on turunduslikul meetodil korraldatavad valimiskampaaniad, millel pole enam mingit pistmist ideoloogia ega aadetega, ning valimistel häälepüüdjatena kasutatavad populaarsed meelelahutajad ja meediapersoonid.

«Samas on erakondade rahastamine riigieelarvest esindusdemokraatia tingimustes kindlasti vajalik, küsimus on vaid proportsioonides ning süsteemis, mis peaks tagama, et riik ise ei muutuks vahendiks, mille abil parteid võimu taastoodavad,» möönab Kangur.

Parteide lõa otsas tammuvad parlamendifraktsioonid on praegu aga muutunud parteijuhatuste kummitempliteks ning vormistavad kuulekalt kõik valitsusest saabunud ja varem parteide tagatubades kokku lepitud eelnõud. Tegelik võim riigis on läinud rahvaesinduselt üle parteide juhatustele ja parteibürokraatiale, kes pole selleks saanud mingit mandaati.

«Partei kui kodanikuühiskonna ja riigi/võimu vahendaja on surnud, sest võimust iseenesest on saanud erakonna eksisteerimiseks eluliselt vajalik ressurss ning eesmärk,» kõlab politoloogi troostitu kokkuvõte. «Partei on tugevate haarmetega klammerdanud ennast riigi külge. Partei kui oma toetajate ja liikmeskonna huve realiseerida püüdev organisatsioon on samuti vaid liigidealiseeritud minevikunägemus, sest parteid ei esinda enam ammu oma valijaid, olles vaid vahendiks, mille kaudu realiseerib oma raha- ja võimujanu äravalitud seltskond.»