Martin Kala.

FOTO: .

Pidupäeva üheshingamine versus igapäevane ühiselu

Eestlase heaolu on maailma õnnetabeli (Happy Planet Index) kohaselt kõige madalam Euroopas ja maailma õnnelike riikide pingereas asume viimases kümnes.



Euroopa rahvaste rahulolu tabelis oleme küll tagantpoolt seitsmendad, rõõmsalt veedetud aastate loetelus positsioneerub Eesti aga päris tabeli lõppu ja mitmeid muid muutujaid arvesse võttes asume Euroopa õnnetabelis viimasel, 30. kohal.



Meist õnnelikumad on põhjamaad ja naaber Läti on näiteks üheteistkümnes.


Mida järeldada? Kas seda, et hoolimata tõsiasjast, et eestlane ei tunne end õnnelikuna, on ta oma rõõmutu seisundiga siiski rahul? Kuigi mitte agressiivne, on eestlase tüüpiline ilme enamasti morn, muutudes naeratavaks vaid lähedaste sõprade keskel.



Eesti, möödunud aastate ühe kiireima arenguga riik ning edukaim «Balti tiiger», mille majandust on kiidetud kui üht kümnest vabamast, pole suutnud elu igapäevaselt nautima hakata. Halbade keskkonnanäitajatega kombineeritult on Eesti seis nukram kui teistel Ida-Euroopa riikidel, mis pealiskaudsel vaatlusel võiksid tunduda meist hullemas seisus olevat. Endiselt eksisteerib eestlaste seas kuristikukõrgune ebavõrdsus sissetulekutes, millele lisandub vähene poliitiline huvi ja kodanikualgatus ning (Euroopas suuruselt teine) hirm kuritegevuse ees.



HPI uurimus toob põhjuseks puuduliku sotsiaalse sidususe ja tagasihoidliku ühtekuuluvustunde. Jah, eestlane tunneb end vabalt vaid sõprade seas, ülejäänud maailma ta põrnitseb, kulm kahtlustavalt kipras.



Eemalt vaadates tundub siinne ühiskond üsna individualistlik. Eraklikkus on rabav. Et riigi territoorium on väike, puutume keskmisest sagedamini kokku oma sõprade-tuttavatega ja nii tekibki näiline turva- ja solidaarsustunne. «Minu sõbrad on küll viisakad, ülejäänud elanikkond ei lähe mulle korda,» sõnas tuttav ajakirjanik klubiuksel suitsu pahvides.



Tegu on akvaariumiefektiga: tänavail ja kohvikus kohtab ju kogu aeg piisavalt palju «omi», kellega aega veetes ei pea pingutama, et kena olla. Ülejäänud... need on ju «võõrad», kelle suhtes polegi kohustusi. Võõra vastu ei teki kaugeltki mitte igaühel vajadust olla viisakas, arvestav või kena. Võõrast pole tarvis aidata ega toetada. Tänavail oleme kinnised ja tõrjuva olekuga, erandiks jahedas hoolimatusemeres on meile tüüpiline komme kritiseerida ja hinnanguid anda: «nii kole», «väga nõme», «paras talle, luuserile!».



Loomulikult, hukka mõista on kordades lihtsam kui püüda end teise olukorda panna ja mõista. Kuid sellisel mõtteviisil ja eluhoiakul on oma tagajärg: eestlane ei tunne end oma reeglite järgi loodud ühiskonnas hästi ega pea end õnnelikuks.



Maailmalinnu külastades jahmatab meid sealsete inimeste kaugus üksteisest, kus soojemateski sõbrasuhetes kehtivad meie jaoks ootamatud reeglid. Näiteks ei ilmuta pudeliga sõbra uksele, vaid kohtutakse ikka bistroodes ja baarides, tundmata lähedase sõbra elu seestpoolt, kodumiljöös. Suhete viisakus ja formaalsus võib näida otsekohesele eestlasele võõra ja kaugena.



Samas avastab ta peagi, et toosama viisakus, mis valitseb sõbrasuhetes, kehtib ka tänaval. Ligimesearmastust ei näidata välja vaid sugulaste ja sõpradega suheldes, seda harrastatakse ka polikliiniku järjekorras, turul, maksuametis. Metroos jalgadel trampimise peale vabandavad mõlemad osapooled – üks, et marssis teisest üle, teine, et tema jalad ette jäid. Eksisteerib inimestevaheline, või ütleme «võõraste» inimeste vaheline, solidaarsus, mis eestimaalaste vahel seni veel puudub.



Põhjendamatu võõrastamine jälitab meid päevast päeva. Näiteks sisenedes vanematekoju Tallinna korterelamus, kus veetsin oma elu esimesed kaheksateist aastat, kohmitsesin võtmete leidmiseks koti kallal. Selja taga seisis kannatamatult võtmekimpu kõlistav mees. Leidsin lõpuks, mida olin otsinud, avasin ukse ja hoidsin seda lahti, et mehemürakas, tänamata või korrakski noogutamata, majja siseneks ja meie korteri naaberukse avaks! Eesti külades on ju ometi säilinud komme vastutulijaid teretada, miks ei kehti see komme kortermajades?



See võib tunduda pisiasjana, kuid iga taoline kortermaja on tilluke ühiskonnamudel ja iga mühaklik müks haavab meie enesetunnet, rikub päeva. Palju räägitakse tervisehügieenist – et on vaja käsi pesta –, kuid miks me ei räägi käitumishügieenist? Koridoritrepil vastutulija teretamisest, poejärjekorras naeratamisest või üksteisega arvestamisest liikluses võiks saada levinud ja endastmõistetav reeglistik, mida tundmata on kvaliteetne kooselu mõeldamatu.



Mäletan, kuidas ülikooli ajal käsitleti ladina keele tundides tähtsaid vanarooma tarkuseteri. Oli üheksakümnendate keskpaik, kapitalismi võidukäigu aeg, mil eraldi tähelepanu pälvis sentents Homo homini lupus est. Sama igipika ajalooga kui vanaroomlaste «inimene on inimesele hunt» on Eestis levinud lausung, et eestlase parim toit on teine eestlane.



Et ühtehoidmine ja üksteisemõistmine pole loomule omane, minnakse tihti koosolemise magusat tunnet, lips ees, pidupäeval otsima. Eriolukorras või rahvust ohustaval kriitilisel ajal ollakse aga meelsasti valmis koos tegutsema.



Möödunud aastal mõjus positiivse üllatusena, kui paljud inimesed olid valmis metsaalust rämpsust üheskoos puhastama. Edu tunnistuseks on olnud ka mõttetalgud, metsaülikool, Kumu Öö, vanalinna päevad ja rahvapeod, mis raskel ajal erilise tundelaengu poolest meelde jäävad. Aga näiteid on ka õõnsavõitu tendentslikust rahvuslusest.



Terve hooaja võlus televaatajaid Eesti «kõigi aegade kõige ilusama laulu» võistlus, mille esikolmikusse asetusid süngevõitu isamaalised laulud, mida me parematel aegadel vast vaid laulu- ja tantsupidude ning mälestussaadete kohustuslikust repertuaarist leiaksime.



Ehmatavate aprillirahutuste ja Venemaa poolt Gruusias korda saadetud jõhkruste kiuste on valminud pronkssõdurist ligi kümme korda kõrgem Vabadussõja monument Vabaduse väljakule – pajasuurune rist päikest varjutamas.



Isegi Eesti lipu 125. aastapäeval sõidutati riigijuhid pidukõnesid pidama, saateks lainetav lipumeri, tori hobused, rahvariided ja telediktorite härdad kommentaarid mitme tunni pikkuselt otseülekandelt.



Laulukaare alla mahtunud lauljatega ühinenud pealtvaatajate skandeerimine «Eesti, Eesti» muutus paslikust isamaa-armastusest seestunud sõjahüüdeks ning arve ja valemeid arvestamata võinuks sel hetkel lipulehvitamisega tekitatud tuule suurus vabalt ümber lükata nii mõnegi mehe kõrrepõllule püsti löödud küprokelamu.



Iga üritust korraldatakse alati teatud suunitlusega, määratakse sihtgrupp ning sellest lähtuvalt sisu, esinejad, reklaamikanalid, ajastus jne. Kellele on suunatud arvukad isamaalised peod?



Peale on ju sündinud uus, laulva revolutsiooni aegne põlvkond. Need noored on saanud täiskasvanuks, nad sündisid kakskümmend aastat tagasi, sirgusid vaatamata igapäevaraskustele, trotsile toidutalongide vastu ja planeerimatu tuleviku kiuste. Muidugi ei mäleta nad isamaalisi ühislaulmisi. Heinz Valgu löövast kõnest ja Balti ketist teavad nad hulga vähem, kui mäletavad oma esimest mobiiltelefoni, välisreisi, interneti- ja ehitusbuumi. Nad on uue ajastu lapsed.



Mina aga – seitsmekümnendate lõpul sündinud, kaheksakümnendatel sirgunud ja uue millenniumi eel oma iseseisvat elu alustanud inimene – ei mäleta hetke, mil eestlus, meie vabaduse kuvand ja sinimustvalge lipukombinatsioon oleksid kõrgemas hinnas kui täna.



Tundub, nagu eestlaste suhtlemisvõime oleks seotud rahvuslipuga – kui lipp on vardas, siis suhtleme, kui ei ole, siis ei suhtle. Kas ei tulene rahvuslike ürituste populaarsus soovist igapäevast viisakusetust ja kõledust ühiskonnas leevendada, oma nigelat enesetunnet tõsta?



Argipäeval üksteise poole seljaga, teeme pidupäeval näo, nagu hooliksime, lauldes «Eestlane olen ja eestlaseks jään». Kusagil on käärid, emotsionaalne tühik.



Joovastustunde asemel tekib hirm, otsekui elaksime Lõuna-Ameerikas, kus riigijuhtidel on kombeks rääkida asju, mis päris elus paika ei pea, ning rahval on tavaks ülevalt lippe lehvitada, olles harjunud kaasinimestelt vaipa jalge alt tõmbama.



Ja veel. Innukas kultuuriminister Laine Jänes, kes laulupeo kõige ülevama hetke eel ja vahetult pärast «Ma lendan mesipuu poole» korduslaulmist ootamatult paatosest tembitud kõne pidas, võiks luua privaatkonto Facebooki sotsiaalvõrgustikus, et sealt taustamüratut tagasisidet hankida.