Rein Veidemann.

FOTO: Pm

Kaheksa aastat tagasi antud intervjuus tunnistas peaaegu pisarsilmil 1960ndate põlvkonna üks ikoone, Poola teisitimõtleja Jacek Kuroń (1934–2004), et ta arvas ja lootis asjatult, et erinevalt kommunismist, mis oma tsentraliseerituse tõttu on jäik süsteem, saab kapitalism ennast ise reformida.


Ent tema suureks pettumuseks on kapitalism näidanud samuti oma diktatuurilist olemust. «Kapitalism on rikaste diktatuur, keskne kontroll ei saa seda takistada,» tõdes Kuroń nõutult.



Olgu, me võime seda pidada inimnäolisest sotsialismist unistanud ja seda teostada püüdnud põlvkonna luigelauluks. Aga Kurońil ja tema mõttekaaslastel on kindlasti õigus tunda end petetuna, nähes, kuidas Eestiski 1990ndatel suure võidu ja ainsa valikuna serveeritud «las minna» tüüpi rajukapitalism lõhestas ühiskonna õhukeseks jõukate kihiks ja ots otsaga toime tulevate või vaesuse piiril kõikuvaks massiks. Selle tagajärjel aset leidnud võõrandumine oli ootuspärane.



Seesuguse kapitalismi varemeil me nüüd olemegi. Aga sektantluseks kivistunud neoliberalistlik peavooluideoloogia kinnitab endiselt: meie külgetõmme on meie kasumiteenimise keskkonna odavus. Ei ole mingit vahet laenu- ega pärisorjusel.



Mõistetagu mind õigesti – ma ei väida seda mingist masohhismist. Mind lihtsalt kurvastab, et meile läheb küll korda Soome heaoluühiskond, kuid sealset kapitalismi tõrgume kui liiga punast. Saksa sotsiaalne turumajandus on aga hoopis midagi niisugust, millest parema meelega tuleks vaikida. Kui riigi majandusregulatiivset toimet nähakse üksnes enese (st avalike kulude) kärpimises, siis pole riik enam ühiskonna, vaid mõne konsortsiumi või kitsa huvigrupi käepikendus.



Õhk peaks praegu olema paks maailmavaatelistest vaidlustest. Kas seni enamasti võimupoliitiliste tehingutega Eestile peale surutud arengutee pole liiga kitsas, et mitte öelda ummik? Kes võtaks sõlmida rahvaga uut usalduslepingut, mis poleks üles ehitatud ainult lubadustele ja lootustele, vaid osalusele?



Erakonnad? Neist kolm suuremat on nii püramiidselt liidri- või killakesksed, mis jätab vähe ruumi vabale mõttelennule, seades esiplaanile poliittehnoloogia. Kus on see uus jõud, uus vahetus, kes võtaks juhtida rahvast ja riiki välja rajukapitalismi varemeist? Sest Eesti vajab uusi väljakutseid mitte ainult kriisiga toimetulemiseks, vaid kogu süsteemi vahetuseks – nimetagem seda siis pealegi inimnäoliseks kapitalismiks või sotsialismiks. Aga küsimus pole ka mitte süsteemi näos, vaid selles, et õigused, kohustused ja vastutus leiaksid taas tasakaalu.