Lastele valimisõiguse andmine nende vanemate kaudu on otstarbekas vähemalt kolmel põhjusel.
Jaak Valge: lastele hääleõigus – noblesse oblige!
17. juuli 2009, 15:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esiteks on see järgmine loogiline samm demokraatia laiendamisel. Tänapäevaste väärtushoiakute kohaselt on demokraatia küll ka väärtus omaette, kuid ikkagi peab ta end õigustama igal arenguetapil nii, et toimib kõikidest teistest valitsemisviisidest edukamalt.
Demokraatia edukus on võimalik ainult juhul, kui me ei käsitle seda «valmis» süsteemina, vaid koos ühiskonnaga arenevana. Just paindlikkus ongi üks demokraatia tugevusi. Meenutagem, et esialgu valisid esindusorganeid ainult kinnisvara omavad mehed, seejärel kõik mehed. Naised said valimisõiguse alles pärast peaaegu sajandipikkust diskussiooni ja võitlust. Inglismaal aheldasid nn sufražettide liikumisest osavõtjad valimisõigust nõudes end parlamenditoolide külge.
Eesti neiud ei jäänud sellest liikumisest kõrvale, ehkki olud olid siin hoopis tagurlikumad. Oma vabamõttelisusega ja ülesastumistega à la sufragette šokeeris kohalikke konservatiivseid baltisaksa mammisid Minni Kurs-Olesk.
Alaealistele hääleõiguse andmise või vanematele õiguse andmise üle valida laste eest on Lääne-Euroopas arutletud alates 1990. aastatest. Ma ei kahtle, et murrang toimub kiiremini kui naiste valimisõiguse osas. Ka Eesti ühiskonnast moodustavad alaealised viiendiku, ent nende huvid ei ole seni valitavates kogudes esindatud. Ning on täiesti loogiline, et nii nagu muudeski küsimustes, esindavad lapsi nende täisealiseks saamiseni nende vanem(ad).
Teiseks tõstab lastele valimisõiguse andmine poliitika sihikut kõrgemale ehk enam tulevikku suunatuks. Poliitika nn jätkusuutlikkus on kõigi vananevate Õhtumaade probleem, mida toonitatakse Euroopa riikide ja riigiüleste institutsioonide tuhandetes strateegilistes dokumentides. Asjakohaselt, sest rahvastiku vananemise tõttu on ka demokraatliku poliitilise diskussiooni raskuspunkt kukkunud üleliia tänasesse päeva.
Laste valimisõigus nihutab poliitilise sihiseade taas jätkusuutlikule horisondile.
Esinduskogu valija keskmine vanus läheneb niimoodi uuesti näiteks Prantsusmaa ja Skandinaavia riikide valijate keskmisele vanusele 1950.–70. aastatel, ajale, mil «jätkusuutlikkus» veel suureks probleemiks ei olnud. Lääne-Euroopa demokraatiad funktsioneerisid siis ülimalt hästi.
Kolmandaks oleme selleks oma seisundi tõttu isegi kohustatud. Oleme üks maailma varaseima rahvastikuarenguga ühiskondi. Demograafilise ülemineku alguse tõendiks peetakse sündimuskontrolli levikut, mis väljendub sündimuse vähemalt kümneprotsendilises languses. Esimesena võis seda täheldada Prantsusmaal, seejärel mitmetes piirkondades Belgias, Šveitsis, Saksamaal, Šotimaal, Taanis ning Liivimaal ja Kuramaal. Varasema rahvastikuarenguga ühiskondade kodanikud on varem individualiseerunud, läinud varem üle demokraatiale, ent varem ka vananenud. Eestlased kuuluvad rahvastikuarengu pioneerrahvaste hulka, kelle arengumudelit kordavad hilisema rahvastikuarenguga ühiskonnad, kellel endil ei ole aga kusagilt õppida.
Kahtlemata pole see mingi imesamm, mis siinmail nii demokraatia-, iibe- kui muud jätkusuutlikkusprobleemid lahendab. Kuid see on samm õiges suunas. Seejuures on raske ette kujutada neid ühiskonnakihte, kes selle reformi tõttu kaotaksid. Küll aga tõmbaks see julge algatusena meile teiste Õhtumaade tähelepanu ja suunaks nii teisi lääneriike kui meid endid selle sammu tagajärgi, st meie ühiskonna käitumise muutumist tähelepanelikult analüüsima. Vajadusel järgmisi samme astuma. Ning mis veel põhiline – taastaks meie endi eneseusalduse ja võiks meie ühiskonna letargiast äratada.
Uutele lahendustele mõtlema ei kohusta meid mitte ainult need 50 kuni 100 miljonit siin maal elanud inimest, kelle kultuuri edasikandjad me oleme, vaid ka meie staatus demograafilise ülemineku ühe pioneerrahvana. Staatus kohustab – noblesse oblige!
2008. aastal väitis Rooma Klubi ja Rahvusvahelise Looduskaitseliidu president Ashok Khosla, et keskkonnaprobleemide lahendamine või isegi osaline pehmendamine nõuab valikut, mis tõenäoliselt kitsendab tunduvalt demokraatiat.
Lastele hääleõiguse andmine demonstreeriks demokraatia paindlikkust ning seda, et jätkusuutlike valikute esiletõstmiseks ei tule üritada demokraatiat piirata, vaid seda hoopis laiendada.