Ahto Lobjakas: raha täis auk keset Euroopat

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Parlament hoiab ELi rahakotiraudu, kuid see eelarve on köömes võrreldes suuremate liikmesriikide omaga

Septembris, kui Euroopa Parlament esimest korda tööks koguneb, saab Eesti saadikuil (v.a Tunne Kelam ja Siiri Oviir, kel on see kogemus juba olemas) olema korraga uus ja tuttav tunne. Tegemist on esimese koolipäevaga, erialaks Euroopa poliitika, täisstipendiumiga ja ilma eksamiteta.

Uue parlamendi jõujaotust arvestades on Eesti kuue väljavalitu õpetajaiks peamiselt kontinentaalse Lääne-Euroopa suurte riikide kolleegid. Mis on hea, sest üks Eesti senise välispoliitika karjuvamaid puudujääke on pea igasuguse silmside puudumine Euroopa Liidu asutajaliikmete poliitilise kliimaga. Seda poliitikute tasandil, Eesti ametnikke laiskuses süüdistada ei saa.

Uues parlamendis on võimalusi mõjukaid Prantsuse, Saksa või Itaalia sõpru leida jalaga segada. Konservatiivset Rahvapartei fraktsiooni juhib prantslane Joseph Daul, suurim rahvusgrupp on Itaaliast, mõjukaimad on sakslased.

Sotsialiste/demokraate juhib saksa veteran Martin Schulz. Liberaalide uus liider on Guy «Euroopa Ühendriigid» Verhofstdadt, Belgia ekspeaminister ja jõuline föderaalse Euroopa ideoloog.

Liberaalide sekka kuuluvad Oviir, Vilja Savisaar ja Kristiina Ojuland on muide juba jõudnud Euroopa suures poliitikas käe valgeks saada. Teisipäeval saatis Verhofstadt liberaalide fraktsiooni nimel kirja teist ametiaega taotlevale Euroopa Komisjoni esimehele Jose Manuel Barrosole, nõudes muu hulgas sisuliselt Euroopa maksu kehtestamist, millest ELi täidesaatev organ end tulevikus liikmesriikides armust sõltumata elatada võiks.

Huvitavaks läheb ka üksikkandidaat Indrek Tarandil, kes ilma igasuguse poliitilise kaaluta rohelises fraktsioonis saab suurt poliitikat õppida Euroopa radikaalide elavalt legendilt Daniel Cohn-Bendit’ilt. Retoorilisegi märgi mahajätmine roheliste seas eeldab väga head prantsuse ja saksa keele oskust.

Esimese tõkke on Eesti saadikud ületanud, kõigil on õnnestunud endale saada koht mõnes parlamendikomisjonis, mis tähendab, et neil on järgneva viie aasta jooksul soovi korral midagi, millega tegeleda. Järgmiseks katsumuseks on mingis valdkonnas nn raportööriks saada, et minna Euroopa esinduskogu ajalukku mõne dokumendi autorina. Seniseks kõrgveemärgiks Eesti jaoks jääb Toomas Hendrik Ilvese Albaania-raport.

Tähtsamate komisjonide juhid on jällegi peamiselt kontinendi lääneosast. Ojulandil läheb peale Reformierakonna joone hoidmise fraktsioonis raskeks hoida sama joont pärast Saksa ja Poola ülemvõimu Itaaliale minevas väliskomisjonis.

Ajaloo suures plaanis on kõik eel­öeldu tähenärimine. Jah, Euroopa Parlamendist käib läbi kuni 80 protsenti liikmesriikides kehtivatest seadustest ja pärast Lissaboni leppe võimalikku jõustumist – eeldusel, et Iirimaa oktoobris referendumiga leppe heaks kiidab ja Saksamaa, Poola ja Tšehhi vabariik selle ka allkirjastavad – tõuseb see protsent veelgi. Aga Euroopa Parlamendil pole ikka midagi sisuliselt siduvat öelda välispoliitika, otseste maksude, kodakondsuspoliitika ega olulisemate rändeküsimuste kohta, kus troonivad liikmesriikide suveräänsus ja endiselt vastakad huvid. Jah, parlament hoiab ELi rahakotiraudu. Kuid ELi iga-aastane eelarve, ligikaudu 120 miljardit eurot, on köömes võrreldes suuremate liikmesriikidega, moodustades vähem kui ühe protsendi ühenduse SKTst.

Ei ole paremat illustratsiooni europarlamendi tähendusest reaalses ELi poliitikas kui iga tippkohtumise alguses korduv tseremoonia, kus riigipead ja valitsusjuhid kuulavad ära parlamendi presidendi 15-minutilise kõne ja ta siis enne tähtsate asjade arutamist ukse taha tõstavad.

Jah, Euroopa Parlament on ainus otsevalitud  instants ELis. Aga rääkides Euroopa demokraatiast, tuleb küsida, mida tähendab parlamendi võimupiiride laiendamine olukorras, kus selle demokraatia enda eeldusi ilmselgelt pole olemas – puudub Euroopa avalik ruum, Euroopa meedia, Euroopa keel.

Omaette küsimus on parlamendi suhe Euroopa huvidega. Huvid on Euroopa Liidul vaieldamatult olemas, aga föderaalvõimu – niipaljukest kui seda eksisteerib – koondamise asemel Strasbourgi ja Brüsselisse seostuvad nad üha enam Vana Maailma võimega laias maailmas oma jalgel seista. Parlament, mille võimupiirid on peamiselt piiratud siseturu eri aspektide reguleerimisega, tundub siin kui sadul vale looma seljas. Ühest otsast läheb torusse demokraatia, teisest väljub produkt, mida võib peamiselt defineerida tarbimisena. Eurooplus kui tarbimine?

Ka riigiteaduslikult on parlament paika pandud põhimõttel «üks kord mõõda, üheksa korda lõika». Puudub klassikaline binaarne side valitsusega, mis parlamendi ees vastutaks. Selle asemel on ad hoc poliitiline sigrimigri, kus parlament üritab võimu juurde võita, pakkudes vastukaalu kõigele, millele võimalik. Peamiselt Euroopa Komisjonile ja liikmesriike esindavale ELi ministrite nõukogule, tulemuseks üha enam komplitseeritud poliitilise koreograafia vajadus, mis kokkuvõttes nõrgendab ELi.

Hea näide on Barroso ametissenimetamisega viivitamine. Tõsi, Barroso on poliitiline tühikargaja, aga alternatiive talle pole. Küsimus pole mitte võimuvaakumis, Euroopa Komisjon tegutseb edasi, kuivõrd järjekordses kumulatiivses vihjes kriisist Euroopa südames, mis õõnestab ELi eneseusku ja enesekehtestust globaalsel areenil.

Euroopa Parlamenti kiidetakse, et ta ei ole täitevvõimu ripats, vaid ajab muutuvate koalitsioonidega «teemapõhist» (issue-based) poliitikat ja edendab nii kompromisse. Võimalik, aga kompromiss, millega konservatiivid ja sotsialistid jagavad ära pea kõik tähtsamad positsioonid (muu hulgas 14 «asepresidendi» kohta) kogu parlamendis järgmiseks viieks aastaks, ei vääri demokraatliku poliitika nime. Lisaks tõmbab «teemapõhine» poliitika ligi lobitöö tegijaid nagu või kärbseid.

Olukorras, kus gargantualikult ülemakstud saadikutega Euroopa Parlament on konkurentsitult kõige salastatuma siseeluga ja kõige väiksema sündsustundega ELi organ, saab kasvavate võimupiiridega tulemuseks olla vaid galopeeriv korruptsioon.

Ühe taimetoitlasest Ludwig Wittgensteini tuttav olevat kunagi teravmeelitsedes küsinud, mis saaks, kui filosoofile hamburger anda. Sama loogikaga võiks küsida, mis saaks, kui praegusele Euroopa Parlamendile anda see, mida ta soovib – kogu seadusandlik võim ELis. Ettevaatust sellega, mida soovite, ütleb üks inglise kõnekäänd, see võibki juhtuda.