Kellele oli tarvis, et Vabadussõja võidusamba avatseremoonial annaks mälestusmärgile õnnistuse Eesti kirikupead?
Madis Filippov: riigipühad ja riigiusk
16. juuli 2009, 00:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kellele on vaja, et vabariigi aastapäeval ja võidupühal näidataks ülekandeid Narva Aleksandri kirikust? Juba veebruaris kinnitati, et paljudele polegi vaja. Gallupi uuringu järgi on eestlased kõige vähem usklik rahvas 143st uuritud riigist. Küsimusele, kas religioonil on teie igapäevaelus tähtis roll, vastas jaatavalt 14 protsenti küsitletutest.
Seetõttu jääb häguseks, miks toimus Vabadussõja võidusamba avatseremoonial kirikute esindajate mälestusmärgi sisseõnnistamise komejant. Valdav osa eestlastest sellist tegevust omaks ei pea. Mis seos on Eesti eest võidelnutel ja religioonil?
Meenutan kaitseminister Jaak Aaviksoo väljaöeldut samba kohta Eesti Päevalehes (15.08.2007): «Eesti muistsest vabadusvõitlusest on möödas 800 ja Vabadussõjast pea 90 aastat. Meil pole siiani sümbolit, mis meie rahva jaoks vabadust sümboliseeriks.»
Kurioosne, et 800 aastat tagasi võitlesid eestlased just ristiga rüütlite vastu, kes matsirahvale jumalasõna verega peale surusid. Nüüd õnnistavad ristiga jumalasulased meie Vabadussõja võidusammast. See on sama veider kui asjaolu, et hümni viimases salmis kutsume jumalat isamaad kaitsma ja õnnistama, kuigi 86 protsenti kõigevägevamat kuigi tähtsaks ei pea või ei usu temasse üldsegi.
Aastast aastasse propageeritakse ristiusku ka riigipühadel. Võib mõista, miks kajastab riigitelevisioon jõulude ja ülestõusmispühade ajal toimuvat jumalateenistust. Ent on täiesti arusaamatu, miks teeb riigitelevisioon seda ka igal iseseisvuspäeval ja võidupühal. Kaplan peab jumalakartliku kõne, kuigi neil päevadel pole kirikuga vähimatki pistmist.
Freedomhouse’i raport paigutab Eesti täiesti usuvabade riikide hulka. Eesti pole nagu Ameerika Ühendriigid, kus vaid 15 protsenti inimestest ei pea end usklikeks, mistõttu ateistidest poliitikud ei julge oma veendumusi välja öelda, kuna kaotavad nii hääli.
Selle taustal jääb mõistetamatuks, miks ei lõpetata riigitelevisioonis ühe religiooni eelistamist – judaismi, islami või maausuliste tähtsaid päevi ju ei kajastata. Nii peaks olema ka kristlusega, sest kuigi Eesti jääb kristlikku kultuuriruumi, ei ole ta niivõrd usklik maa, et riiklikke pühasid mõne religiooniga enamiku kodanike jaoks ära lörtsida.
Ma ei soovi usklikke inimesi solvata, aga nende juhtide tegevus solvab mind. Usk ei ole riigi, vaid igaühe isiklik asi ja nii see võiks ka jääda.