Indrek Sirk: see ei ole minu kiirus!

Kuidas käituda, kui leiate, et liikluspolitseinik määrab karistuse teo eest, mida te pole teinud, kirjutab jurist Indrek Sirk, kes oma töös pidevalt sedalaadi vaidlustega kokku puutub. Foto: Pm

Alati tuleb lähtuda eeldusest, et politseinikud on head, aga ka hea inimene võib eksida

Aastaid on spekuleeritud selle üle, et liiklusjärelevalves on politseil plaanimajandus ning politseinikelt nõutakse teatud kvootide täitmist. Neil juttudel on tõepõhi all, kuid periooditi on politsei töötanud täiesti vastupidises suunas. Näiteks võib öelda, et 2009. aastal ei ole Eesti politsei jaoks võimalikult paljude liiklusrikkujate tabamine eesmärk omaette, kuid veel aasta tagasi oli see oluline tõhusa liiklusjärelevalve indikaator. 2006. aastal tabas Eesti politsei 141 722 liiklusnõuete rikkujat, 2008. aastal aga 273 680. Politseiametnike arv samal ajal vähenes. Tulemus saavutati inimressursi ümberjaotamisega – tavapäraselt liiklusega mitteseotud politseinikele anti kiirusemõõtjad pihku.

Kui poliitikud ja politseijuhid nõuavad patrullpolitseinikelt töötulemusi, siis seda nad ka saavad. Staažikad politseinikud on juba harjunud, et põhimõtted muutuvad iga paari aasta tagant – kord nõutakse rikkujate tabamist ning siis antakse juhis, et rikkujate arv pole tähtis.

Kuigi Eesti politsei usaldusväärsus on väga kõrge (isegi kuni 80 protsenti), töötavad politseis siiski inimesed, kes aeg-ajalt eksivad. Politseiniku ja tavainimese eksimust eristab see, et eksinud liikleja saab karistada, eksinud politseiametnik aga üldjuhul mitte. Politseinikule antakse võimalus oma eksimus kohtus siluda, kuid inimene saab ikkagi karistada.

Nii näiteks kasutas politsei aastaid kiirusemõõteseadmeid, mille kasutamine oli mõõteseaduse kohaselt keelatud. 2008. aastal pidi riigikohus lausa kahel korral politsei tähelepanu juhtima teatud kiirusemõõteseadmete kasutamise ebaseaduslikkusele, enne kui politseiamet need seadmed kasutuselt maha võttis. Roolijoodikute vereanalüüsidest määrasid aastaid alkoholisisaldust laborid, kellel puudus selleks pädevus. Politsei aga määras karistusi ning õigustas end sellega, et nende asi pole hinnata labori pädevust.

Allakirjutanu puutub oma erialases töös igal aastal kokku sadade juhtumitega, kus inimesed pole rahul politsei tegevusega. Neist kaduvväike osa jõuab kohtutesse ja saab kohtulahendi. Selle praktika pinnalt saab teha järeldusi teatavate tüüpskeemide kohta olukorras, kus amatöör (tavaliikleja) ja professionaal (politseinik) kohtuvad tänaval.

Alati tuleb lähtuda eeldusest, et politseinikud on tegelikult head ja nende töö väga vajalik. Aga ka hea inimene võib eksida, eriti olukorras, kus ta läheb tööle juhiste ja teadmisega, et Eesti liikluses on olukord halb ja efektiivseim võimalus seda parandada on eksinuid karistada. Politseinik suunab kiirusemõõtja teele. Tablool fikseerub number. Lihtne matemaatiline tehe näitab, et mõõteseade tabas objekti, mis liigub kiiremini kui maismaasõidukitele selles kohas lubatud. Loomulikult tuleb õiguserikkuja peatada ja alustada väärteomenetlust.

Kiiruse mõõtmine on aga keeruline protseduur, kus politseile on antud erialane pädevus saavutada õige mõõtetulemus 95-protsendilise tõenäosustaseme juures.

Suuremat usaldusväärsust kiiruse mõõtmisel ei ole pädevad hindajad politseile saanud anda. Mis saab neist viiest protsendist ehk igast kahekümnendast vigasest kiiruse mõõtmisest? Tõeline proff ei lähe kahtluse korral isegi autot peatama või peatab siiski auto, aga asjaolude selgitamise korral palub vabandust. Väiksema kogemuse ja süüdistavama hoiakuga politseinik aga kujundab endas veendumuse, et ta ei eksi kunagi, ja määrab karistuse kas või vägisi.

Inimese kõige efektiivsem võimalus ennast ebaõige süüdistuse vastu kaitsta on algusest peale teha politseiga koostööd ja huvituda igast väiksemastki detailist, mis kahtlane tundub. Kiiruse mõõtmisel on politseil kohustus näidata autojuhile kiirusemõõteseadme näitu.

Selle tabloo kõige eredam ja huvitavam number on loomulikult mõõdetud kiirus, kuid tabloo sisaldab ka palju muud olulist informatsiooni, mis pärast selle tutvustamist kustutatakse. Seda ei mäleta pärast enam keegi, kuigi politseinikud on võimelised hiljem kohtuistungil detailselt kirjeldama, mis tuled ja kirjed mõõteseadmel olid. Politseiniku jaoks on see lihtne – ta teab, mis tähised tablool olema pidid. Autojuht aga näeb sellist seadet loodetavasti ainukest korda elus.

Enese kaitsmiseks hilisemas menetluses tuleks kõik tablool nähtavad tulukesed, kirjed ja tähised kirja panna. Selleks on igal autojuhil õigus vastaval protokollivormil. Ja alati võib nõuda paberit juurde. Hoolimata sellest, et politseiniku väitel paneb ta ise kõik protokolli kirja, ei ole see paraku tõsi. Andmed, mida politseinikud tihti protokolli ei kirjuta, kuid millel on suur tähtsus, on näiteks kiiruse mõõtmise kaugus, mõõdetud sõiduki liikumissuund (näiteks miinusmärk kiiruse lugemi ees või suunanool näidu kõrval), valitud mõõterežiim, lugemi asukoht tablool, politseisõiduki kiirus.

Erinevat tüüpi kiirusemõõteseadmetel on väga erinevad kirjed, mistõttu oskab vaid professionaal aru saada, mida need tähendavad. Kui need aga jäävad fikseerimata, siis ei ole tagantjärele võimalik hinnata mõõtmise usaldusväärsust ja tuleb uskuda vaid politseiniku kirjapandut.

Igal inimesel on õigus saada teada, millise seadmega tema kiirust mõõdeti. Mõõteseadmel on identifitseerimisnumber ning taatlusmärgised. Taatlusmärgised on paberkleebised, millel on number ja taatlemise kuupäev. Taatlusmärgised peavad olema terved ning nad peavad paiknema muu hulgas seadme olulisematel kinnituskruvidel. Kiirusemõõteseadmete taatlustähtaeg on üks aasta, seda tasub kontrollida. Mõõteseadme identifitseerimisnumber peab olema ka mõõteprotokollil.

Oma tähelepanekud ja protokollides kajastamata andmed tuleks kirja panna politsei koostatavatele menetlusdokumentidele, kui need esitatakse teile tutvumiseks.

Soovitan soojalt tutvuda põhjalikult kõigi politsei väljastatud dokumentidega ning lugeda need kindlasti tähelepanelikult läbi. Kui mõni protsessuaalne õigus jääb realiseerimata, siis tuleb selles tavaliselt süüdistada vaid iseennast, kuna tähtsamad õigused ja kohustused on politsei blankettidel alati kirjas. Veelgi parem, kui saate fotoaparaadiga (või näiteks mobiiltelefoniga) pildistada kahtlust tekitavaid detaile – eelkõige mõõtevahendi lugemit, taatlusmärgiste seisukorda, aga ka poolikult või teie arvates valesti koostatud menetlusdokumente. Kui mõõteprotokolli andmed on karjuvas vastuolus tegelike oludega, siis on mõistlik fotografeerida ka sündmuskoha olustikku – liiklustihedus, politsei asukoht mõõtmise ajal, ilmastik, nähtavus jne.

Kohtupraktika näitab, et kui inimene algusest peale oma seaduslikke õigusi realiseerib, siis on tal lootus saada ka õige kohtulahend. Kui aga sündmuskohal vastuväiteid esitatud ei ole ning loodate vaid tagantjärele midagi vaidlustada, siis üldjuhul on patrullpolitseinik saanud kohtumenetluseks palju targemaks ning silub osavalt kõik võimalikud eksimused ja kahtlused.

Lõpetuseks tahan veel öelda, et üldjuhul töötab ka liikluses vanasõna, et õige hõlma ei hakka keegi. Samavõrd tuleb aga arvestada ka ütlusega, et loll saab kirikus ka peksa. Olge liikluses tähelepanelikud ja käituge õiguskuulekalt, et vältida ebameeldivaid kohtumisi politseinikega. Kui olete õiguserikkumise toime pannud, siis olge aumees ja kandke vastutust. Kui aga tunnete, et teile tehakse liiga, siis seiske oma õiguste eest – kindlameelselt, aga viisakalt.