Heljo Pikhof: ogar paberiloogika

Heljo Pikhof. Foto: SDE

Idee võtta pensionidelt 13 protsenti ravikindlustusmaksu ehk – ilma keerutamata – pensione kärpida on pallina õhku visatud. Justkui möödaminnes või tagantkätt. Riigikogu on puhkusel, peaminister ei taha palli püüda, sest valitsus ei ole küsimust veel läbi töötanud, kuid midagi välistada ka ei saa.

Kui see pall kinni püütakse, siis sügisel, alles pärast oktoobrikuiseid valimisi. Moodustavad ju pensionärid valijaskonnast suurima osa. Senikaua on eakatel aega harjutada end mõistujutuga sellest, et pensionide nominaalne suurus ei muutu, ehkki tegelikult see muidugi väheneks. Nii on otsustajatel aega testida, kui ägedalt reageerib ühiskond, eeskätt pensionärid.

Kärpimiskavatsust ravikindlustusmaksuga sildistada on mitut pidi mõttetu. On ju pensionide arvutamise alus väljamakstud palk, mitte aga palk koos sellelt makstud sotsiaalmaksuga. Ettevõtja on see, kes tasub oma töötajate sotsiaalmaksu.

Ausam oleks tõtt tunnistada, aga see on valus. Esiteks said pensionäride ootused petta juba aasta algul: seaduse kohaselt pidanuks aprillist kasvama pension 14 protsenti, ent kasvas vaid viis, sedagi pikkade vaidluste ja kompromissidega ning klausliga, et praegu puudujäävad üheksa protsenti hüvitatakse järgneva viie aasta jooksul.

Teiseks piitsutavad kuualguses kehtima hakanud käibemaksu ja aktsiiside tõus kõige halastamatumalt just kõige nõrgemaid, kelle kogu rahanatuke kulub esmatarbekaupade ja -teenuste peale. Pensionäride ostujõud on juba vähenenud, sügisest aga tõuseb jälle toasooja hind.

Pensionid on meil kärpimatagi väikesed: inimväärseks elamiseks ei piisa, tõsi, surra ka ei lase. Mida saab endale lubada üksik vanur, ütleme, nelja ja poole tuhande krooni eest?

Pärast sundkulude tasumist ja hädapäraste rohtude väljaostmist, mille hinnad on ju samuti tõusnud? Meelest ei tohi lasta sedagi, et meie vanaduspensionäridest vaid alla poole saab keskmist või suuremat pensioni. Enamik peab vähemaga läbi ajama – kes 3000 krooniga, kes päris piskuga. Rahvapension näiteks on ümmarguselt kaks tuhat krooni kuus.

Sandikopikad on elu kruustangide vahele litsunud ka töövõimetuspensionärid, kes on tervise kaotanud tööõnnetuse või kutsehaiguse tõttu. Seadus, mis neid vähegi kaitseks, on tänini tegemata. Alusdokument on küll vastu võetud, kas aga sügiseks ka vastav eelnõu küpseb, nagu kokku lepitud, on praegu küsitav. Pakilisem, paistab, on taga ajada üht virvatuld – eurot –, mis ennast aga kuidagi kätte ei anna.

Ilmselt on valitsusel mõistus otsas. Vähe sellest, et iga kärbe jahutab majandust, tuleb ju ka piir ühel hetkel vastu. Isegi surm ei võta sealt, kust võtta pole. Ja kas meie eilne «eduühiskond» üldse veel tajub, et peale toimetulekupiiri on kusagil olemas ka kõlbluspiir, millest allapoole langedes oleme suisa metslased?

Häbiväärselt küüniline on poliitikutest otsustajate ja mõnede majandusteadlaste arutluskäik selle kohta, et pensionide kärpimine on majanduslik paratamatus. Et isegi kevadine viieprotsendiline tõus olnud majandusloogika vastu, sest teiste ühiskonnakihtide sissetulekud ei suurenenud.

Pensionid on ühiskonnale koormavad, väidetakse. Pensionäre on meil palju, ümmarguselt 350 000, ja aastas maksab riik neile umbes 20 miljardit krooni. 13-protsendiline kärbe «säästaks» ligi 2,6 miljardit.

Suur tükk tõesti, siit annaks juba võtta, ütleb raharehkendajate paberiloogika. «Me peame üheskoos august välja tulema,» serveeritakse seda loogikat pensionisaajatele.

Eluloogika on teine. Meie haihtunud majandus­ime, millest hakkajamad on endale kopsakalt kõrvale pannud, põhines kahel allikal: eelmiste põlvkondade tööl ja laenurahal. Ei ole meil ju kuigivõrd võetud arendada asjalikku tööstust ega (välis)kaubandust.

Tänaste hakkajate emad-isad, vanaemad-vanaisad on juba oma tööaastate maksudest kõik oma pensionid ära maksnud, lisaks veel needsamad hakkajadki üles kasvatanud.

Ja kui majandusloogikast rääkida, siis mis tahes pensionikindlustuse muutus tuleb läbi mõelda aastakümnete perspektiivis, mitte augupõhjast appi hüüdes. Et aga «august üheskoos välja tulla», selleks tuleb tõsta täisjõus inimeste tulumaksu. See on ka ainuvõimalik koht, kust annab raskel ajal midagi võtta.