Töökäed kaovad välismaale.

FOTO: Urmas Nemvalts

Eesti ei saa lubada endale aeglast ja teistest viletsamat tegutsemist

Õhku on visatud hoiatus, et kui Eestis tekivad uued töökohad hiljem kui Lääne-Euroopas, hakkavad inimesed massiliselt maalt lahkuma. See on üks ohtudest, mis näitab, et tähtis pole mitte üksnes see, kas Eesti majanduskasv taastub ja tööturg elavneb, vaid ka millal see juhtub teiste riikidega võrreldes.

Ettevaatajate ülesanne on hoiatada ohtude eest. Seda on ka tehtud ning Swedbanki analüütik Maris Lauri pole sugugi esimene, kes majanduspaguluse eest hoiatab. Alati on küsimus selles, kas saame midagi teha, et ähvardavat õnnetust ära hoida, või jääme käed rippu ootama, mis saatus toob.

Kartus inimeste massilise lahkumise ees on Eestit kummitanud kogu taasiseseisvuse aja. Katastroofilisi mõõtmeid, vähemalt võrreldes mõne samas olukorras lähinaabriga, pole see nähtus siiani võtnud. 2004. aastast alates hakkasime nautima üht Euroopa Liidu põhivabadust – tööjõu vaba liikumist.

Senine väljarände kõrghetk saabus Eesti inimarengu aruande andmetel 2006. aastal, mil Eestist lahkus üle 5000 inimese. Ent üksiti kaasnesid Eesti ELiga liitumisega ka kiire majanduskasvu aastad ja optimistlikud meeleolud. Eestis räägiti pigem töökäte- kui tööpuudusest. Kasvas ka sisseränne. Paljud inimesed tulid Eestisse tagasi, kahel viiendikul sisserännanutest oli Eesti kodakondsus. Buumi tipus 2007. aastal küündis  sisseränne peaaegu väljarände tasemele.

Suur probleem majanduses on, et enamik rändajaid on olnud tööealised inimesed. Mure Eesti rahvastiku pärast oli ja on selles, et välja rändavad eelkõige noored, kellel kodumaal peret ja muid kinnistavaid sidemeid veel loodud pole. Lähevad need, kellel on kergem minna ja vähem kaotada. See, et asjad just niipidi käivad, on ühtpidi loomulik ja loogiline, ent teisalt seda hirmutavam. Vajame ju tegelikult Eestis iga inimest, isegi siis, kui me seda igal hetkel piisava majandusliku veenvusega välja näidata ei oska.

Parem ja lõppkokkuvõttes odavam oleks püüda massilist väljarännet ära hoida kui hiljem pingutada inimeste tagasimeelitamise nimel. Kuidas?

Vastus on sõnades lihtne, tegelikkuses ülikeerukas, aga mitte võimatu. Tuleb luua sellised tingimused, et Eestisse tuleks kiiresti investeeringuid – tööd ja leiba. Ja muidugi tuleb teha kõik selleks, et Eesti avalikku sektorit ei tabaks lõunanaabritega vähegi võrreldav saatus.

Üksikute tegurite välja rebimisest ei piisa, eksimiseks pole aega. Aga kui lahendada kogu võrrand õigesti, siis võib majanduspaguluse oht meist ka seekord mööda minna.