/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2009/06/12/193527t1ha9b5.jpg)
Evelyn Kaldoja: me peame end võrdseks võitlema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile esimese suure institutsioonina pärast raudse eesriide kadumist idaeurooplase oma juhiks hääletanud Euroopa Parlament tegi kahtlemata ajalugu. Ja Jerzy Buzeki valimise järel valitsenud meeleolu tõepoolest nõretas üleeuroopalisest vendlusest.
Aga ikkagi on Ida-Euroopal pikk tee käia. Selleni, et meie viimnegi läänepoolne vend ega õde ei suhtuks aastakümneid punaterrori all kannatanud ning nüüd end üles töötavatesse maadesse kui viinalembeste ja põhjendamatult russofoobsete torumeeste kampa.
Ning selle tee peame sirge seljaga läbi käima ise. Mitte ootama, et lääneeurooplased hakkaksid omast peast mõistma, et meil on olemas nii elekter, internet kui ka vaimselt pädevad inimesed ning et me ei oota neilt kilavate silmadega almuseid. Vajadusel ka pelguseta meenutades – nagu seda tegi eile vastne europarlamendi president Buzek –, et sisuliselt üheparteisüsteemi ja oligarhiat viljelev Moskva ei defineeri jätkuvalt mõisteid «demokraatia» ja «vabamajandus» samal moel nagu temast läände jäävad maad.
Poola, Tšehhi, Leedu, Ungari või Eesti riigimeestel on samasugune õigus nende alliansside juhikohtadele, kuhu me kuulume, kui hollandlastel, taanlastel, portugallastel või sakslastel.