Omavalitsuse vastutus peaks perearstinduse korraldamisel suurem olema
Juhtkiri: doktor, aita!
13. juuli 2009, 23:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Perearstide endi hinnangul on perearstisüsteem end Eestis igati õigustanud ja ega laias laastus polegi sellele midagi ette heita. Sest iga süsteem töötab, kui selle põhiline osa, kõnealusel juhul arstid, on rahul. Ometigi pole see suisa laitmatu, et midagi poleks võimalik parandada.
Kriitika, et perearstide sõltumatus võib muuta teenuse kättesaamatuks ja et pole piisavalt kontrolli, kas arst kasutab haigekassast saadud pearaha ikka maksimaalselt patsiendi huvides, on mõnel puhul kindlasti õigustatud.
Ent patsiendi jaoks on ilmselt perearstinduse tõsiseim probleem sama, mis süsteemi loomisest saadik: perearsti valimine. Kui väikeses külas või vallas on ainult üks perearst, kellega läbisaamine mingil põhjusel ei klapi või kes on usalduse kaotanud, ei jää patsiendil ikkagi palju muud üle kui leppida ja vaadata, et tohtri juurde oleks asja võimalikult harva.
Tallinnas on olukord jällegi vastupidine – perearste justkui oleks, kuid piirkonniti on inimesed ikkagi hädas: tahaks kodulähedase arsti nimistusse ja see soov on ju loogiline – ega palavikuga pikka reisi tee. Aga kui need nimistud on täis, siis tuleb leppida kaugema arstiga ning patsiendile tundub, et talle pole esmatasandi arstiabi kättesaadav.
Ka kohaliku omavalitsuse vastutus peaks perearstinduse korraldamisel oma haldusüksuses suurem olema. See ei tähenda, et perearstid peaksid olema koondatud kõik kohaliku omavalitsuse hallata, kuid miski ei takista süsteemi erinevaid võimalusi pakkumast.
See oli alles eelmisel aastal, kui tervishoiuteenuse korraldamise seadusesse pandi sisse punkt, mis lubas kohalikul omavalitsusel perearstipraksist pidada. Sest tõepoolest, kui perearsti koht on täitmata, sellele kuulutatud konkurss läbi kukkunud, peab kohalikul omavalitsusel siiski olema mingi võimalus arstiabi oma rahvale kättesaadavaks teha.
Pääs perearstile on sisuliselt samasugune õigus nagu õigus saata oma lapsed kooli või õigus nõuda korrastatud teid ja tänavaid. Neid eriarste, kelle juurde ilma perearsti saatekirjata saab, on väga vähe. Patsient võib muidugi alati ka eriarsti visiidi kulud ise tasuda, kuid see ei saa olla lahendus – inimene maksab ju sotsiaalmaksu, järelikult peab ta ka arsti juurde saama.
Pealegi, iga arst ei pruugi tahta olla eraettevõtja ning neile on see üks võimalus. Sest kuigi perearstide seltsi enda hinnangul on selliseid tohtreid vaid viiendik, siis, olgem ausad, ilma selle viiendikuta oleks süsteem päris hädas.