Marti Aavik

FOTO: Peeter Langovits


Issi, käi ratsamehega, õpetas pisike malemees oma papat ja papa võitis. Male on JOKK. Kui jõuga kabereeglite peale üle ei minda, siis ongi juriidiliselt kõik korrektne ja võidab see, kes vastase kuninga väljapääsmatu tule alla paneb. Aga JOKK või matt ei tähenda veel, et ratsukahvlisse jäänud kaotaja mossis ei oleks.



Mis teha, male ongi varjatud plaanide realiseerimise mäng ja jabur oleks oodata, et vastane sulle ette laulab, millise nupu ja kuhu ta järgmiseks käib. Males on selline varjatus mõlemale poolele ette teada.



Aga demokraatliku riigi poliitikas eeldame miskipärast, et kavatsused on avalikuks tehtud ja jutu järgi ka talitatakse. No vähemalt sinnapoole …



Kujutleme, et meil on vaja kärpida kõigi ühiskonnagruppide sissetulekuid. Pole vist kuigi kaval kõiki korraga vihale ajada? Killusta ja nopi võite ühekaupa, õpetaks mõni. Ründa üht ja rahusta ülejäänuid, kuni jõuab kätte õige hetk nendega tegeleda.



Kui tahaksime asja nii vaadata, siis poleks raske pidada hämaruses hallina paistvat pensionide ravikindlustusmaksuga koormamise plaani näiteks just sellisest taktikast. Kevadist vanaduspensionide tõstmist on peaminister Ansip (ja mitte üksnes tema) esitlenud kui ühte majanduse elavdamise meedet. Kuna ses õigustuses oli selgelt oma loogika olemas, võis see asjaosalistele mõjuda üsnagi rahustavalt.



Aga kui suur kombinatsioon selle plaani järgi ikkagi välja ei tule? Papa, käi ratsamehega! Kui oled lubanud makse mitte tõsta, siis tõsta «makseid». Kui oled lubanud pensione tõsta, aga tegelikult pead neid alandama, siis mõtle sellele välja mõni teine nimi.



Jama? Muidugi! Aga õigustuseks käib küll. Võib-olla polnudki algusest peale mingit salaplaani, aga kui kukub nii välja, mis siis ikka teha? Häda on selles, et sõnade väänutamine ja mõne Machiavellit tudeerinu õpetuste järgi tehtud vindilöögid kahandavad usaldust.



Säärased kavaldamised pole mitte niivõrd nutikad, vaid toimivad eelkõige (kahjuks ootuspärase) ootamatuse tõttu – usaldasid, aga oleksid pidanud kahtlustama.



Veel suurem häda ja asja sisu on muidugi, et tegelikult ei saa Eestis ennast ükski ühiskonnagrupp kindlalt tunda, kuni riigieelarve seis pole selge. Eelpool kirjapandu on nii-öelda vormistusvigade kriitika.



Me ei saa õnneks iial teada, kas otsekohesem ja veel otsustavam kärpimine oleks Eesti kevadtalvel meeleavalduste või ka lõputute vaidluste tõttu upakile ajanud. Küll aga veendume arvatavasti üsna varsti pärast omavalitsuste valimisi, et pole mõtet jõuluvanasse uskuda. Elu on endiselt karm, ent selle eest ebaõiglane.