Enn Soosaar.

FOTO: Liis Treimann.

Kolumnist Enn Soosaare arvates on meil tõsine oht jääda tänapäeva painete virvarris kaotajaks pooleks, kui peame vabadust tingimatuks õiguseks teha ükskõik mida.

Riigikogu võttis 15. juunil häältega 52:30 vastu pika nimega seaduse, kus täiendatakse või parandatakse mitut paragrahvi kuues kehtivas seaduses või seadustikus, eelkõige karistusseadustikus. President Ilves jättis tolle muutmisseaduse alla kirjutamata. Ta vaidlustab nelja seadusmuudatust.

Eesti Päevaleht pealkirjastas riigipea otsust tutvustava artikli «President kaitseb demokraatiat ja pani nn pronksiöö seadusele veto». Märgiksin siiski, et Eesti president ei saa vetostada ehk omatahtsi keelustada ühtegi parlamendis vastu võetud seadust.

President saab jõustamata seaduse koos motiveeritud otsusega riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks tagasi saata. Just seda ta tegigi. Kui Toompea ei võta presidenti kuulda, on viimasel õigus pöörduda riigikohtu poole. Ent kui ka riigikohtunikud ei pea riigipea esitatud põhjendusi piisavaks, tuleb Kadriorul seadus välja kuulutada. Nõnda on sätestatud meie põhiseaduses.

Postimees kasutas oma esitluse leheküljel veel löövamat pealdist: «Ilves: mässueelnõu tehti viha, mitte õigluse ajel». Tõsi, presidendi kantselei pressiteates viidatakse Vanast Roomast pärit sententsile, mis ütleb, et seadusi ei või teha viha ajel, neid tuleb teha õigluse ajel.

Jutumärgid paraku puuduvad ja nõnda jääb ebaselgeks, kui täpselt on nimeta antiikautorit tsiteeritud (tõlgitud). «Viha» tähendab eesti keeles «ägedat pahameelt või sallimatust». Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõust, selle seletuskirjast ega seadusest endast ei saa välja lugeda midagi, mis viitaks tegijate afektile või ksenofoobiale.

Teisisõnu. Seadus ei sündinud südametäiega ega ähvarda Eesti jätkuvat kuulumist demokraatlike riikide perre.

Ometi oli presidendil õigus, suisa kohustus see eelnõu riigikokku tagasi saata. Sest – kui mitmendat korda juba? – pakutakse meile halvasti sõnastatud, mitutpidi tõlgendatavaid ja karistuslikult kaheldava väärtusega pügalaid. Seaduse eelnõu seletuskirja koostajad kurdavad, et kehtiva seadustiku pealkirjades ja mõistete süsteemis valitseb eklektilisus ja ebaselgus. Parandused meid sellest hädast ei vabasta.

Paljudel on hästi meeles aprilliööd kaks aastat tagasi. Mäletame mitme tuhande pealist inimjõuku, keda oli haaranud ohjeldamatu lõhkumiskirg ja selle taustal ühemõtteline soov muuta kehtivat riigikorda. Aga mäletame ka politsei ootamatult tõhusat tegutsemist märatsejate taltsutamisel ja eraldamisel. Olukord normaliseerus tänavatel kahe päevaga. Mitmel pool mujal, teame, on purustamis-, põletamis- ja rüüstamismaania lõpetamiseks kulunud nädal ja rohkemgi.

Ma tundsin Eesti korravalvurite otsustavuse üle uhkust. Ent olen hiljem kuulnud, et nendel kahel ööl rikuti või ületati – kirjatähe järgi – seadusi. Toona jõus olnud juriidilised regulatsioonid olid täis lünki ning kahemõttelisusi.

Kord tuli taastada olukorras, kus puudusid selged normid, kes tohib mida teha ja kuidas erivahendeid tarvitada. Alles mõne kuu eest kogesime kohtu võimetust süüdi mõista pidurdamatuks vandaalitsemiseks muutunud rahutuste organiseerijaid ning õhutajaid. Põhjus seesama – seaduste küündimatus.

Parandused ja täiendused olid ja on vältimatud. Muutmisseaduses on kakskümmend uus- või ümbersõnastust. President väljendas oma rahulolematust vaid neljaga neist.

Esitan kaks häirivat näidet. Me ei vaja karistusseadustikku, mis võimaldab inimesi Eesti Vabariiki kahjustavate «valeandmete levitamise» eest türmi saata – kusjuures «vale» määratlemise kriteeriumiks näikse saavat ametlik ajalooline tõde. «Kuni viieaastane vangistus» suurkorratuse organiseerimise eest, «millega võib (sic!) kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine», ei vasta õigusriigi põhimõttele.

Demokraatia vajab kaitsmist. See ei ole ainult presidendi ülesanne – meil kõigil tuleb üles näidata aktiivsust. Teiselt poolt peame kodanikena vältima hüsteeritsemist. Eesti ei hakka muutuma politseiriigiks, siin ei kallutata seadusi, et tekiks «vaikiv ajastu», siin ei valmistata ette pinnast diktaatori tõusuks ega hunta võimuhaaramiseks.

Kõnesolev juhtum näitab ilmekalt, et põhiseaduslik edasilükkamise mehhanism toimib. Viimane koos tärkava kodanikuühiskonnaga annab lootust, et saame üle noore riigi lastehaigustest ja riigikogu kohendab karistusseadustikku tagamaks pädeva juriidilise kaitse nii meie põhiseaduslikule korrale kui ka omariiklusele.

Demokraatia on täis paradokse, teame oma lühikestest ja teiste hoopis pikematest kogemustest. Üks paradokse sedastab: mida rohkem demokraatlikke vabadusi, seda rohkem demokraatlikke kohustusi. Need kohustused aga tähendavad sageli inim- ja kodanikuõiguste seadustatud kitsendusi. Ühiskonnakorraldus, mis põhineb lääne väärtustel, on maailma kvaasidemokraatiate ja diktatuuride pideva surve all.

Meil on tõsine oht mängida ennast tänapäeva painete virvarris kaotajaks pooleks, kui käsitame vabadust tingimatu õigusena ükskõik kuidas olla, ükskõik mida teha. XXI sajand ei saa olema demokraatiale hõlbus aastasada.

Läänemaailmalt nõutakse kestmajäämiseks senisest tõhusamaid ühiskondlikke kokkuleppeid piiride määramisel, kui kaugele tohime ja kui kaugele me ei tohi igasuguste piirangute kehtestamisel minna. Too «õige tasakaal» on kahjuks leidmata.

Muide, üheks demokraatliku riigi nurgakiviks on kriitika kõrval usaldus – kodanike usaldus seadusandliku, täidesaatva ja õigustmõistva võimu vastu.