Narkomaania on maailmas järjest süvenev probleem ja võitluses sellega läheb vaja uusi tehnoloogiaid.

FOTO: Reuters / Scanpix

Postimees.ee'le professor Jaan Sootaki ideid kommenteerinud keskerakondlasest riigikogu liige Evelyn Sepp leiab, et narkootikumide keelustatus näitab ühiskonna väärtushinnanguid. Ta väidab ka, et isegi kui narkootikumid legaliseerida, jääks selle kõrvale eksisteerima ohtlik salaturg.

Selle debati keskne küsimus on: miks peaks riik narkootikumide tarbimise legaliseerima? Ja kui tarbimise, siis kas ka müümise ja tootmise. Kas selle kasuks on avastatud uusi sotsiaalseid, kultuurilisi, psühholoogilisi, majanduslikke vmt kasutegureid, mida me varem ei teadnud? Või räägitakse legaliseerimisest ainult riigi jõuetust tunnistades - et miks kriminaliseerida midagi, millest riik oma haldussuutmatuse või -soovimatusega nii ehk naa jagu ei saa?

Esimesele poolele küsimusest pean vastama, et mina ei ole avastanud ühtegi uut asjaolu selle bisnessi tolereerimise kasuks Eestis. Teisele poolele aga, et kui me ei suuda ravida laste kurtust, tööealiste inimeste hambaid või südamepuudulikkustki, mis tohutult kahandab nende aktiivset eluiga ja -kvaliteeti, siis kuidas ja kust tekiks riigil moraalne ja materiaalne ressurss, et ravida eelnevatele lisaks vaieldamatult tohutult kasvavate psühhikahäirete tagajärgi, mida narkootikumide legaliseerimine tänasest veelgi enamal määral massitarbimisse jõudva nähtusena endaga kaasa tooks?

Kindlasti võib öelda, et tegemist on nähtusega, mis on olemas, ja meie kaaluda on pigem meetmed, kuidas seda ohjeldada vähimate halbade tagajärgedega. Samas oleme juba nii mõne teisegi asjaga äärmustes ära käinud ja võime endale tunnistada, et kuigi taskuvargusi on palju ja nad on tüütud uurida, oleme siiski otsustanud neid karistada ja mitte legaliseerida, nagu see vähepeal sisuliselt oli. Sest sel on ka märgiline, väärtusi deklareeriv mõju.

Teisalt on küüniline, kuid siiski tõde see, et kes täna tahab «kauba» kätte saada, saab seda niigi üsna kergesti teha. Ehk - tema jaoks ei muutuks suurt midagi, peale riski, et tal poleks ohtu saada kriminaalkurjategijaks. Aga teisalt, see viimane hoiabki teda kergel käel riskimast ja tarvitamast midagi, mille tagajärgede eest vastutab lõppastmes tema pere, riik ja haigekassa ehk ühesõnaga kõik teised peale selle üksikisiku enda.

Sest niipea, kui asi läheb käest ära, ei ole tema enam vastutusvõimeline. Ja need asjad lähevad märksa kergemini ja kiiremini käest ära kui mõni teine asi. Sest ei maksa unustada ühte tülikat tõsiasja - need inimesed, kes istuvad täna kenades advokaadibüroodes, hästi makstud lehetoimetustes, pangakontorites või mujal taolistes kenades kohtades, ja teenivad siiski piisavalt, et lubada endale kvaliteetset «tarkade inimeste» kraami ning saavad lubada endale ka vajadusel arstiabi, on potentsiaalsete tarbijate hulgas vaid kübe.

Enamiku kasvavast probleemist moodustaks tarbijaskond, kelle sissetulek ei küüni keskmise palganigi, ja nendel ei ole ega hakka kunagi olema vahendeid kvaliteedi lubamiseks ega ammugi oma terviseprobleemide iseseisvaks lahendamiseks-leevendamiseks.

Riigi seisukohalt oleks meil seega pigem üks legaalne enesehävituslik riskifaktor lihtsalt juures. Lisaks oleks hale õigustus, et siis oleks turg riigi kontrolli all ja lisanduv maksutulu samuti. Mis ime läbi küll!? Lihtsalt vaadakem, mis toimub alkoholi (sala)turul. Midagi ei suuda me kontrollida.

Legaalse osa kõrval oleks vähemalt sama võimas salaturg koos kõigi nende nähtustega, mis sellega vääramatult kaasnevad. Maailm lihtsalt on selline vigu täis koht ja meie ümber asuvad teised maad ja rahvad, kelle arusaam asjadest ei pruugi olla meiega sarnane.

Midagi intrigeerivat siiski veel - managem silme ette pilt sellest, kuidas Eesti parteid, riigikogu, valitsus istuks ühel kenal päeval sama laua taga mitte ainult sigarettide maaletoojate, alkoholitootjate või hasartmängukorraldajatega, vaid neile lisanduks Columbia narkoparunite esindajad, kellega on vaja diilida tasakaalustatud seadusandluse teemadel eesmärgiga, et oma valijaskonna «huvid ja vajadused» oleks parimal viisil kaitstud. No ütleme, et sellist Eestit me nüüd küll ei tahtnud!

Mis puudutab nn karistuspoliitika kujundamist ja karistuspoliitika rakendamist, siis siin on kitsaskohti üksjagu. Kuskil on latt liiga kõrgel, kuskil jällegi liiga madalal.

Kuid üks on selge, karistus ja seeläbi tõhus riigipoolne heidutus peab puudutama sellel turul osalejate kõiki osapooli - nii tootjaid, vahendajaid kui tarbijaid. Vastasel juhul muutuks see üldse mõttetuks.

Ka riiklik teavitus ja rehabilitatsiooniteenused peaksid olema märksa paremini läbi mõeldud, järjepidevalt ja piisavalt rahastatud ning enam kättesaadavad kui seni.

Igasugune ebakindlus ja süsteemitus selles valdkonnas muudab iga kulutatud krooni pigem raisatud krooniks ja see on omakorda vesi kurjategijate veskile, mida Eesti endale lubada ei tohiks.

Hetkekski ei tohiks me unustada üht tõsiasja - meid on siin pisut üle ühe miljoni indiviidi ja seda ei ole nii palju, et elusid ükskõik millistele eksperimentidele raisata.