FOTO: Roy Strider

Loodus on muutumas meelelahutuseks kolmemõõtmelisel ekraanil

Maal käib ajaarvamine tihti nii, et on «Eesti aeg», «Vinne aig» ja «siis kui Laar põllumajanduse ära hävitas». Pärast seda oli kõik kas nii kiire või vaene, et polnudki aega või isu perioodi mõtestada. Mis oli enne «Eesti aega», oli jälle nii ammu, et sellest pole mõtet rääkida. Pätsu ajast on ajalukku läinud unistus õndsast talu-Eestist, kus nüüd juba kõik olid peremehed, jõukad ja talupojatarkust täis. Nõukogude Eestis oli aga ametlikult kõik halvasti, sest «vai-vai seda Vinne valitsust»!



Laari ajal hakkas paljudel jälle nii kiire, et pole aega siiani tagasi vaadata. Teistel jälle oli korraga aega lõpmatult käes ning kui inimesel on liiga palju aega, pole sihukest mõtet enam tõsiselt võtta. Nendest sai osa Teisest Eestist, taarumas tontidena lagunevate külade ja kolhoosikeskuste vahel.



Kuigi Vene ajal lõhuti loodusvaenuliku suurtootmisega ära palju nii inimeste ümber ja sees, katkesid sidemed loodusega just taasiseseisvumise-järgsel ajastul. Saabus uus aeg, mis taotleb steriilsust, kasutusmugavust ja lühiajalist rahalist kasumlikkust.



Tänapäeva Eestis ei julge ma enam hästi oma noori tuttavaid maale kutsuda. Pelgan, et teevad endale viga või lõhuvad midagi ära. Neil on lumivalged jalatsid ja Selveri salat karbiga kaasas.



Koertele pakuvad õlut või kompvekki. Tahavad aidata, aga parem, kui töö oleks lõbus. Raske on neid maailmu kokku põkata.


Side loodusega on täielikult katkemas. Loodus muutub tulevaste põlvede jaoks vaid suureks kolmemõõtmeliseks teleekraaniks, meelelahutuseks ning parem, kui see kõik on turvaline, hõlpsasti ligipäästev, kuid samas ka ... eemaldatav.



Naasin äsja Mongooliast. Gobi kõrbes nomaadiperede jurtades napib vett, kuid telerid ja solaripaneelid on neis juba enamikus olemas. Nende perede lastele on TV ja viimaks ka internet kitsede-kaamelite kasvatamisest kindla peale olulisem, sinna ei ole suurt parata.



Siis kolib veel rohkem nomaade pealinna Ulaanbaatarisse ning nomaadlusest saab marginaalne elustiil ja turismitööstuse harukene. Jogurtit, hapupiima, koore­kreemi ja juustu siis enam kodus ei valmistata, see tuleb suurest tehasest – nii on mugavam. Eestis on see kõik juba ära juhtunud.



Minu sõprade peredest Lõuna-Eestis vaid ühes tehakse sõira. Sedagi üha harvem. Isetegemise võttis meil ammu üle kaubandus ja päris uuel ajal hakkab kaubandust üle võtma ökokaubandus, kuid kui palju on see tegelikult «öko» ja kui palju nutikas marketing, ei ole teada.



Põlvkondade kaupa edasi antud oskusi on raske, sageli võimatu taastada, kui liin on mitu põlve tagasi rebenenud. Aga hullem on, et nende järele ei ole enam nõudlust ning see nõudluse puudumine on valdavalt kunstlikult loodud. Me tarbime asju ja teenuseid, mida tegelikult ei vaja. Me võõrdume loomulikust keskkonnast ning muutume abituks, sest nõnda on ... lihtsam?


Ega maal elada ongi ju kergem kui vanasti, ainult ...



Kasta ei saa, sest pole vajaliku suurusega plastmassist liitmik­klikki aiavooliku ühendamiseks veekraaniga. Ise käepäraste vahenditega probleemi lahendada ei saa, sest vajaliku know-how jaoks puudub ajavoolik, mida mineviku ja olevikuga ühendada.



Niita ei saa. Sest odavad masinad ei pea vastu, aga vikatit pinnida ega luisata ei oska. Poodi pole lähedal või ei müüda seal vajalikke «maaelu tagavaraosi».



Nii juhtub, kui linnamehed tulevad. Nüüd on neil palju aega, koondamised ju ning muud jamad. Ellujäänud maameestel pole kuhugi minekuks jälle enam üldse aega – suvi ju!


Kui varem tähendas maaelu talutööd ning puhkehetked olid  põgusad, siis nüüd tähendab elamine Euroopas paljude inimeste jaoks peaasjalikult puhkust ning füüsiline töö kohas, kus laulavad linnud ja kohisevad metsad, on midagi vastumeelset, kui see kõik just mingi suure ja popi kampaania raames ei toimu.



Taimede tundmine on transformeerunud rahvalikuks ravimihariduseks. Enamik Eesti noori teab, millised on amfetamiin, paratsetamool või antibiootikumid. Taimedest teatakse ehk rohkem kanepit, roosi ja banaani. Nõnda pälvib naadisalat või nõgesesupp nüüdisaja eestlaselt kogu oma eksootikale vaatamata umbuskliku pilgu ja mokaotsast mekkimise.



Kergus, millega plastikpudelid, pakkekiled ja muu seesugune lõpmatult lagunev sodi loodusesse lendab, näitab, et püsime India plastmassipõldudest ees- või tagapool justnagu ainult tänu meie tillukesele rahvaarvule.



Ühest küljest on sodiloopimine isegi kasulik. Hakkasin kevadel pärast suure kase tikkamist nuputama, et kuhu leiva ja rosinatega kääritatud «kõivomahhla» villida. Kask jooksis kõvasti ning kõik suuremad potid-vannid said nädalaga täis korjatud. Minu krunt piirneb maanteega ja seetõttu leian oma maa pealt sageli huvitavaid jäätmeid. Meenus mälupilt lume alt paistvast tühjast viinapudelist ning asusin seda otsides teeveert kammima.



Vähem kui 15 minutiga olin kogunud neljakümne kaheksast viinapudelist kollektsiooni ja töökorras Rubiku kuubiku – enamik loobitud möödujate poolt otse mu vana elumaja aknaalusesse põõsastikku.



Olin rõõmus ja kurb.



Leitud taara aitas lahendada mure kasemahlaga. Aga kui püüdsin ette kujutada inimest, kes võõraste akende alla taarat heidab, ei tulnud vaimusilma ette tuhkagi. Naabrid lohutasid. «Mulle loobitakse üle aia isegi tutilappe,» torisesid külamehed ning üheskoos imestasime, et kuidas küll kunagi ükski solgiloopija vahele ei jää. Järelikult peab selline praht meie päevil küll juba looduslikult, iseenesest maa seest välja kasvama.



Olen alati mõelnud, et Eesti kui väikeriik kätkeb endas võimsat potentsiaali kiirete üldrahvalike kokkulepete sõlmimiseks. Me saame kujundada oma majandust ja eluolu suurriikidest teoreetiliselt paindlikumalt, teha  julgemaid otsuseid.



Kui nägin eelmisel aastal, kuidas Sikkimi endine kuningriik Himaalajas on oma territooriumil keelustanud plastiktaara ja kilekotid, imestasin sealsamas: miks ei võiks Eestis isekeskis kokku leppida, et olemegi täielik  ökoriik? Toodame vaid mahetooteid, hoiame oma looduse puhtana, vastustame rumalat tarbimist. Kasteheinas põlvini, nii-öelda.



Selline maa kui kaubamärk müüks oma kodanike ja ettevõtete toodangu välisturgudele vaevata. Paraneks tervishoid, tekiksid uue laine väiketootjad. Uhke ja tervislik oleks olla puhta ökoriigi kodanik. Neoliberaalne kapitalism uude süsteemi küll ei sobiks oma ebakindluse ja garantiidenappuse tõttu, kuid selle aeg hakkab nagunii ümber saama.



Üks kokkulepe, aga palju võimalusi peatada eluohtlik hullumeelsus.



Miks siis mitte?



Kas seetõttu, et meil on erakonnad, kuid pole poliitilisi parteisid? Või me ei usu ikka veel või juba enam, et suudame ise oma elukeskkonda kujundada? Või on juba nagunii liiga hilja ning kõik ükskõik?



Ma ei tea ...