Külli Nõmm: euroraha otsustab kutsehariduses meie eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suured investeeringud võivad koolivõrgu üldise saatuse udus tuulde lennata
Vaatamata majanduskriisile pole Eestis igalt poolt raha otsa saanud. Lähiaastatel on siia tulemas märkimisväärne rahaline toetus Euroopa Liidult ning see, kui tähtis on selle ärakasutamine, on olnud valitsuse selge ja tugev sõnum.
Üks valdkond, mida lähiajal suured investeeringud ootavad, on kutseõpe. Nende asutuste õppekeskkonna kaasajastamiseks on kuni aastani 2015 kavas investeerida üle 3,6 miljardi krooni. Plaanitakse investeerida 29sse riigi- ja munitsipaalkutseõppeasutusse 33st. Investeeringud oleksid põhiliselt suunatud praktikabaaside ja õpilaskodude ajakohastamiseks.
Iseenesest on väga positiivne, et kaua vaeslapse osas olnud kutseharidus saab niivõrd olulise rahasüsti ning riik on lõpuks omanikuna asunud hoolt kandma temale kuuluvate kutsekoolide eest. Mis siis selles kõiges muret tekitab ja peaks sundima rahakulutamise tuhinas ettevaatlik olema? Nimelt on suured rahapaigutused tehtud olukorras, kus olulised otsused haridussüsteemis on veel tegemata või ellu viimata.
Ühelt poolt on vähemalt haridussüsteemis kutseharidus olnud valdkond, kus on palju muutunud ning koolivõrku on oluliselt korrastatud. Samas pole päris kõiki plaane realiseeritud, õpilaste arvu vähenemine kummitab endiselt ning lõppude lõpuks on kutseharidusvõrk otseselt seotud muudatustega üld- ja kõrgharidussüsteemis, mistõttu võib olla vara veel kuulutada kutseõppeasutuste võrgu korrastamine lõpetatuks.
Kutseõppeasutuste võrgu ümberkujundamisega on haridus- ja teadusministeerium sihikindlalt tegelenud juba alates 1999. aastast. Ümberkorralduste eesmärgiks on olnud optimeerida kutseõppeasutuste võrku suuremate, piirkondlike ja valdkonnapõhiste kutseõppekeskuste loomise kaudu.
Langus kummitab kutseharidust
Kui 2000. aastal oli Eestis 78 kutseõppeasutust, siis eelmiseks õppeaastaks oli neid alles 45, haridus- ja teadusministeeriumi hallatavate kutseõppeasutuste arv on vähenenud 30-le. Õppurite arv kutseõppeasutuses on oluliselt suurenenud: kui 2000. aastal oli ühe kutseõppeasutuse kohta keskmiselt 400 õppijat, siis eelmise aasta lõpuks oli see arv ligi 580 ning riigikutseõppeasutustes koguni 690 õppurit kooli kohta. Samas on käärid suurima ning väikseima õpilaste arvuga riigi- ja munitsipaalkutseõppeasutuse vahel väga suured, erinedes kümneid kordi.
Õpilaste arvu prognoos näitab, et järgmise viie aasta jooksul väheneb kutseõppurite hulk ligi neljandiku võrra. Praegu läheb põhikoolilõpetajatest umbes 30 protsenti õppima kutseõppesse. Selleks et tagada kutseõppeasutustes senine põhikoolijärgsesse kutseõppesse sisseastujate arv, peaks 2013/2014. õppeaastal kutseõppesse minema ligi 44 protsenti põhikooli lõpetajatest.
Põhikoolijärgsesse kutseõppesse suundujate osakaal ei ole viimastel aastatel oluliselt muutunud. Kui see jääb senisele 30 protsendi tasemele, siis õpiks viie aasta pärast kutseõppeasutustes ligi 6000 õpilast vähem võrreldes praeguse tasemega. Seega peab kutseõpe õpilaste arvu ligilähedasekski säilitamiseks oluliselt rohkem õpilasi gümnaasiumidelt ja kõrgkoolidelt ära võtma.
Samas pole kuskilt näha, et ka gümnaasiumid ja kõrgkoolid oma «turuosast» loobuda sooviks. Pigem loodetakse õpilaste arvu üldisele langusele vaatamata säilitada. Õpilasi aga kuskilt juurde ei tule, nii et paratamatult keegi kaotab. Veidi aitab olukorda leevendada asjaolu, et ligi veerand põhikoolijärgsesse kutseõppesse suundujatest on tulnud varem põhikooli lõpetanute hulgast, kuid ka nende sisseastujate arv ilmselt väheneb seoses õpilaste arvu üldise vähenemisega.
Omamoodi õlekõrt loodavad kutsekoolid täiskasvanute täienduskoolitusest ja ümberõppest. Täienduskoolitus moodustabki suure osa kutsekoolide tegevusest ja on samuti Euroopa Liidu poolt toetatud. Kuigi täiskasvanute koolituse maht on hüppeliselt kasvanud, pole see siiski jõudnud tasemele, mis kompenseeriks tasemeõppes toimuvat õpilaste arvu langust.
Regionaalne kättesaadavus
Riik on siiani kutseõppeasutuste võrgu ümberkorraldamisel lähtunud põhimõttest, et igas maakonnas peaks tegutsema vähemalt üks kutseõppeasutus. Sellega on maakondlik kutsehariduse kättesaadavus küll tagatud, kuid kõiki erialasid pole igas maakonnas nagunii võimalik õppida. Isegi põhikoolilõpetajate eelistuste seisukohalt pole kutseõppeasutuse paiknemine oma maakonnas väga oluline, kuigi just põhikoolilõpetajad peaksid olema vähem liikuvad kui gümnaasiumilõpetajad.
Enamikust maakondadest läheb üle poole kutseõppe valinuist ikka mujale maakonda õppima ning seda isegi neist paigust, kus on rohkem kui üks kutseõppeasutus. Nii jätkas 2008. aastal õpinguid oma maakonnas kõigest 28 protsenti Jõgevamaa põhikoolijärgsesse kutseõppesse suundujatest.
Palju parem polnud ka olukord Võrumaal ja Raplamaal, kus näitajad on 33 ja 38 protsenti. Pealinna lähedusest pärit õppurid on paiksemad. Harju maakonnast asus ligi 87 protsenti kutseõppesse suundujatest õppima mõnes Tallinna kutseõppeasutuses.
Kutsekoolide ajakohastamine pole kutseõpet oluliselt populaarsemaks muutnud. Kui võrrelda kutseõppesse suundujate osakaalu maakondade kaupa, siis kooli õppekeskkonna tänapäevasus ei mõjuta oluliselt õpilaste eelistusi minna kutsekooli. Maakonnas, kus asuvad ajakohastatud õppekeskkonnaga koolid, ei ole kutseõppesse suundujate osakaal oluliselt suurem kui mujal.
Nii näiteks pole Saaremaal, kus on ajakohastatud Kuressaare ametikooli õppehooned, kutseõppesse suundujate arv suurem kui mujal. Sama olukord on Pärnumaal (kutseharidusse suundujate osakaal) ja Tartumaal.
Haridus- ja teadusminister on välja öelnud, et üldharidussüsteemi ootavad ees suured muudatused ning põhikool ja gümnaasium saavad tulevikus olema üksteisest lahutatud. See peaks oluliselt vähendama olemasolevate gümnaasiumide arvu. Samuti peaks tihenema integratsioon gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste vahel ning tekkima võimalus luua ühine organisatsioon (gümnaasium, kutseõppekeskus) teise taseme hariduse pakkumiseks.
Need ümberkorraldused üldharidussüsteemis mõjutavad otseselt ka kutsehariduse arengut ning sunnivad kutseõppeasutuste võrku planeerima koos uuenenud üldharidusvõrguga. Aeg on üle saada senisest praktikast, kus hariduspoliitika kujundamisel keskendutakse kitsalt üksnes üld-, kutse- või kõrgharidusele ega planeerita kogu haridusvõrku tervikuna.
Riskantsed investeeringud
Jah, arusaadav, et valitsus pole praegu kuigi huvitatud muudatustest kutseõppeasutuste võrgus, sest see segaks Euroopa Liidu raha kasutamist. See, kuidas otsustamatus või otsuste edasilükkamine pärsib koolide arengut, on omaette teema, kuid suurte investeeringute jagamine olukorras, kus demograafiline paratamatus ja sõltuvus muudatustest haridussüsteemi teistes osades võib veel nii mõndagi muuta, on riskantne. Tuleb arvestada, et kui tänased kavandatud investeeringud ära teha, siis maksab juba iga järgneva õppekoha kinnipanemine minimaalselt kümneid miljoneid kroone.
Riigikontroll peab oluliseks, et arengukavas kavandatud, kuid ellu viimata jäänud muudatuste kohta langetatakse otsus, kas ja millisel kujul plaanid realiseeritakse. Kas näiteks Vana-Antsla kutsekeskkool ühendatakse Võrumaa kutsehariduskeskusega ning kas Tallinna balletikool, Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool ja Tallinna muusikakeskkool liidetakse koos uue ühishoone ehitamisega?
Viimase ehitus oli esialgu planeeritud riigieelarve raha eest, kuid uues olukorras tuleks vaadata, kas siin selleks hoopis euroraha kasutada. Teadmatus kutseõppeasutuste edasise tegevuse osas pärsib nii kutseõppeasutuste kui ka omavalitsuste otsustavust, pidurdab kooli ja piirkonna arengut ning raskendab riigipoolsete investeerimisotsuste tegemist. Hädavajalik on vähemalt üldhariduskoolide ja kutsekoolide võrgu koos planeerimine, kas või ühiselamute ehitamise küsimuses. Tundub, et kutsehariduse investeeringute üle otsustajatel polnud kogu vajalikku infot käepärast.
Muudatused on paratamatud. Küsimus on ainult selles, kas need toimuvad teadlikult ja planeeritult või olelusvõitluse teel. Iga edasilükatud otsus läheb aga tänu Euroopa Liidu investeeringurahale väga kalliks.
Hea peremees käitub võõra rahaga sama ratsionaalselt nagu oma rahaga ning seetõttu ei tohiks keskenduda sellele, et võimalikult palju Euroopa raha ära kulutada. Pigem tuleb mõelda, kas me oma raha eest teeksime samu valikuid ning kas me ikka suudame pärast, ilma Euroopa rahata, neid kenasti renoveeritud koolimaju ülal pidada.
Mida riigikontrolli audit näitas?
• Riik ei tohiks kutsekoolidesse investeerida miljardeid kroone enne, kui pole selge, mis saab üldhariduse reformidest ja kuidas vähenev õpilaste hulk jaguneb üld-, kutse- ja kõrghariduse vahel.
• Kutseeksami teeb vaid kolmandik lõpetajatest, mis tähendab, et enamik neist lahkub koolist kutsemeisterlikkuse taset tõendava dokumendita.
• Tõsiselt muret tekitav on olukord venekeelsetes õpperühmades, seega eeskätt Ida-Virumaal õppinute nõrgad riigikeele riigieksami tulemused ja neis kajastuv nõrk riigikeele oskus vähendab inimeste võimalusi tööturul.
• Endiselt on probleemiks õpingud katkestanute suur osakaal kutsehariduses, näiteks eelmisel aastal 19,8 protsenti.
• Riigikontrolli hinnangul on viimastel aastatel kutseharidussüsteemis toimunud siiski mitmeid positiivseid muutusi.
Allikas: riigikontroll