Umberto Eco: vaikust, palun!

Umberto Eco Foto: Pm

Saksa filosoofil Immanuel Kantil oli küll kehv muusikaline kuulmine, kuid tema arvamust muusika kohta tsiteeritakse ometi sageli. Ta arvas nimelt, et kuna kunstiteose väärtus seisneb vaimutoidus, mida see pakub, peab muusika, mis mängib vaid tunnetele, seisma kaunite kunstide hierarhias kõige madalamal kohal.

 1790. aastal ilmunud «Otsustusvõime kriitikas» kirjutas ta: «Muusika kulgeb tunnetelt määratlemata ideedele, loov [kujutav] kunst määratletud ideedelt tunnetele. Viimane annab püsiva mulje, esimene ainult mööduva.»

See on vaieldav seisukoht. Kant aga jätkas: «Peale selle iseloomustab muusikat teatav kombepeenuse puudumine, nii et see, peamiselt oma instrumentide iseloomu tõttu, levitab oma mõju kaugemale kui soovitud (naabrusse) ja sunnib end sel moel peale, kahjustades nende vabadust, kes ei kuulu muusikalisse seltskonda, samal ajal kui kunstid, mis on suunatud silmale, ei tee seda, sest kui keegi ei taha lasta neil ennast mõjutada, piisab vaid pilgu ärapööramisest.

Sellega on peaaegu samamoodi nagu lõhnavee nautimisega, mis levitab ennast kaugele. Kes tõmbab lõhnastatud kinda taskust välja, annab lõhnast teada kõigile enda ümber, tahtku nad seda või mitte, ning sunnib neid, kui nad hingata tahavad, sedasama naudingut tundma, mistõttu on see ka moest välja läinud.»

Veel hiljaaegu poleks ma sellega nõustunud. Muusika tõlgendamine esteetiliselt väheväärtuslikuna, sest see häirib naabreid, tähendaks eitada näiteks Verdi «Aida» vabaõhuetenduse väärtust, sest need, kes elavad läheduses, on sunnitud seda kuulma, tahavad nad siis seda või mitte. Aga teiselt poolt elan ma Milanos piirkonnas, kus iga avaliku pidustusega kaasneb rokk-kontsert, mis kestab varavalgeni. Sestap olen hakanud mõtlema, et Kantil võis isegi veidi õigus olla.

Sageli juhtub, et ma loen midagi tükk aega pärast ilmumist – kas või juba sellepärast, et kõike lihtsalt korraga ei jõua lugeda. (Nojah, mis sellesse puutub, siis Homerose «Iliast» lugesin ma ligi 3000-aastase hilinemisega.) Nii mööduski mitu kuud, enne kui ma võtsin kätte Itaalia ajakirja Nuovi Argumenti 43. numbri.

Ajakiri algab ajakajalise kommentaariga, milles autor tsiteerib innukalt ülaltoodud Kanti lõiku. Ta nendib, et on muusikat, mille saab ise valida, ja muusikat, mis surutakse teiste poolt peale: «Need on kaks vastandlikku ilmingut. Esimene kujutab endast kõige maitsvamaid vilju, mis on inimsoole osaks langenud, teine on aga lihtsalt kuritegu. Üks on and, teine karistus.» Tasub märkida, et kirjutis algab tõdemusega, et on «kaks materjali, mille väärkasutamine hävitab maakera keskkonna: plast ja muusika».

Plasti võrdlemine muusikaga on küll kohatu, sest me teame ju, et helid hääbuvad õhus, aga plast jääb ökosüsteemi vaat et igaveseks. Kuid tänapäeval muusika jälitab meid. See mängib alati lennujaamas, baaris, restoranis ja liftis, kohutaval new age’i kujul füsioterapeudi juures, tänaval, kus iga hetk heliseb mobiiltelefonis mõni «Elisele» või Mozarti 40. sümfoonia, ja mõistagi kõlab iga telesaate taustal tümpsuv bass. Mis veel hullem, muusika võib päris ära ehmatada, kui mööda sammuvad sellest üdini haaratud ja juhmistunud kuutõbised, kelle kõrvadesse on sügavale lükatud klapid: inimesed, kes ei suuda käia, mõelda ega hingata, ilma et neid saadaks kaitseinglina kurdistav mürin.

Veel üsna hiljaaegu oli nii, et kui keegi tahtis kuulata muusikat, võis ta lülitada sisse raadio (see nõuab käsitsi tegutsemist) või valida välja mõne plaadi (tegevus, mis ühtlasi nõuab mõtlemist ja otsustamist isikliku maitse alusel). Või siis end riidesse panna ja minna kontserdile, kus oli võimalik demonstreerida oskust eristada head ja lihtsalt korralikku ettekannet või ka näiteks õppida armastama Bachi või vihkama Skrjabinit.

Tänapäeval varastavad inimesed muusikat, tõmmates seda internetist ja jagades omavahel ning kuulates kogu päeva. Kui nad ka lähevad kontserdile või diskole, ei lähe nad niivõrd muusikat nautima, kuivõrd ennast juhmistama. Ajal, mil vasak pedaal on unustusse vajunud, ei kuula inimesed enam muusikat, vaid imavad endasse müra.

Ma olen pannud rongis tähele, et kõrvaklappe kannavad ka paljud täiskasvanud, kes ei suuda lugeda ajalehte või nautida mööduvat maastikku.

Kui «Mona Lisa» laiuks kõigil linna reklaamplakatitel, oleks see inetu ja lämmataks elanikke. Aga peagi (ja selles oli Kantil õigus) nad märkaksid seda ja hakkaksid protestima. Ent muusikaga on teisiti: me ujume praegu selles nagu lootevedelikus, see ümbritseb meid kõikjal. Kuidas küll saada tagasi vaikuseand?

The New York Times Syndicate

Tõlkinud Marek Laane