Rapla haigla, millest kunagi sai kohaliku haigla asemel üldhaigla, on hea näide sellest, et tervishoiu reformimiseks võib olla vajadusi ja kavu milliseid tahes, aga kui poliitilist tahet pole, siis ka midagi ei muutu. Määrasid ju Rapla haiglagi saatuse aastaid tagasi poliitilised, mitte tervishoiu argumendid.
Juhtkiri: ainuüksi voodist jääb väheseks
9. juuli 2009, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühtemoodi kahju on nii haigla personalist kui patsientidest – sellest ajast saadik on käinud ka pidev võitlus, kord varjatum, kord avalikum, mis haigla siis Raplas olema saab. Selline jagelemine aga pärsib kahtlemata personali töötahet ja patsientide turvatunnet.
Kui haiglate reformikava aastani 2015 näeb viie aasta pärast ette vaid nelja keskhaiglat, siis Rapla haigla näide annab põhjuse plaani realiseerimises kahelda.
Aga on võimalik, et plaani tegelikult ei soovitagi ellu viia. Areldi, mokaotsast ja ääri-veeri juba tunnistatakse, et Eestis on haiglaid liiga palju, et haiglavõrgu reformimisega tuleks jätkata, haigekassas on raha ka vähevõitu ... Samas jäävad ühinemisplaanid küll kokkuleppimatuse, küll poliitika, küll tahtetuse taha.
Nii näiteks otsib sotsiaalminister präänikut, millega Põlva, Võru ja Valga haiglaid ühe mütsi alla, üldist Lõuna-Eesti haiglat moodustama saada. Ka Tallinnas on nii Ida-Tallinna kui Lääne-Tallinna keskhaigla, kuigi needki võiksid olla üks.
Opitmeerimise präänikuks on sotsiaalministeeriumi välja käidud idee muuta arstiabi teenusepäraseks: haiglad saavad taotleda tegevusluba valdkondades, milles neil on vajalikud nõuded täidetud. Ehk kui haigla tahab sünnitusabi anda, peavad tal olema günekoloog, ämmaemand ja sünnituslaud ette näidata.
Mõte tundub paberil mõistlik, kuid senist tervishoiu reformimise praktikat vaadates võib oletada, et selle elluviimine kulgeb üle kivide ja kändudude. Sest haiglate ja arstiabiga seonduv on, eriti veel kui mõni reformikava kollitab, alati tänuväärne võitlustanner munitsipaalpoliitikuile, kes haigla kaitseks tuliseid kihutuskõnesid pidades end kohaliku rahva südamesse räägivad. Asjaolu, et ehk pole sellises mahus haigemaja vaja, sest haigeid pole nii palju, ei ole siis oluline.
Patsiendi jaoks on kõige tähtsam, et ta saaks abi, mida tarvis, ja siis, kui tarvis, olgu mureks sünnitus, silmakae või korgijoogi üledoos. See omakorda tähendab, et tagada tuleb ka patsiendi ligipääs haiglateenusele ja pelgalt liinibussile lootmine ei saa siin ainus võimalus olla.
Paraku tuleb aga kõigil leppida teadmisega, et aeg, mil igas linnakeses tegutses suur haigla, on Eesti rahvastikuprotsesse vaadates möödas. Selleks lihtsalt ei jätku raha ega patsiente.