Mart Kadastik.

FOTO: .

Läinud reedel tuli kokku presidendi mõttekoda, mis ühendab paarikümmet Eesti tippharitlast.


Arutelu teema oli sõnastatud lakooniliselt: ajakirjandus. Koosoleku erakordsuses ja kaalukuses polnud kahtlust. Vähemalt enne koosolekut. Pärast?
Pärast oli nõutus.

Ainus, kes püüdis ajakirjandust mõista kultuuri, hariduse ja majanduspoliitika kontekstis, oli  professor Marju Lauristin. Presidendi mõte liikus teisel sagedusel. Pisiasjalikult. Halvustavalt. Ette jäid lehtede pealkirjad, teemavalikud ja «sobimatu» sekkumine poliitikasse (Postimehe retk Toompeale 7000 allkirjaga, millega protestiti riigikogulaste palgatõusu vastu).

Mida oli lisada mõttekodalastel? Helilooja kurvastas, et Eesti suurte lehtede toimetustes ei tööta enam muusikatoimetajaid. Kultuurse nädalalehe esindaja leidis, et päevalehtedes töötab liiga palju ajakirjanikke. Arst kaebas, et ajakirjandus käsitleb meditsiini negatiivselt.

Üks teema sidus arutlejaid emotsionaalselt: netikommentaarid. Kui pärast tunnist kommentaaride nahutamist kostis üleskutse keskenduda olulisematele probleemidele, sõnas president: «See teema erutab inimesi.»

Täpselt! Erutabki. Kuid ühtäkki oli president sattunud valiku ette, millega ajalehed seisavad silmitsi iga päev: kas pöörata tähelepanu sellele, mis erutab, või sellele, mis on oluline?
Kollastele väljaannetele on oluline kõik, mis erutab. Ka Kadriorus eelistati 3. juulil kollakaid toone. Lehekeeles tähendab see pealkirjade ja detailide võimendamist, stereotüüpset lihtsustamist, teadlikku irriteerimist.

Samal reedel müüs Rootsi meediakontsern Bonnier ära Läti suurima kirjastuse Diena. Justkui meenutuseks, et jutud juttudeks, aga raha otsustab kõik. Hiljuti oli end Leedu suurima ajalehe Lietuvos Rytas omanikuks ostnud väidetavalt Vene taustaga pank.

Nii Diena kui ka Lietuvos Rytas on suures kahjumis. Mõlemal juhul on selgusetu, kes on tegelikud ülevõtjad: eestlased, venelased, rootslased? Kas eesmärgiks on poliitiline kontroll, magus kinnisvara või meediakasum?

Kas Eesti ajakirjandus, mis on lõunanaabritest edukamalt hoidnud lugejaid ja lugenud raha, võidakse samuti tundmatutele maha müüa? Kuidas tagada Eesti riigile lojaalse ajakirjanduse püsimine? Millest tuleb toimetustel loobuda (lisaks muusikatoimetajale), et mitte muutuda ülalpeetavaks ja seeläbi kaotada sõltumatus?


Kadriorus jäid need olulised teemad kõrvale. Loodetavasti järgmine kord, kui mõttekojas räägitakse näiteks tervishoiust, ei tõuse esile siibrite tühjendamise teema.