Mart Laar: päev, mil muutus Eesti saatus

Mart Laar Foto: Pm

Ajaloos on sündmusi, mis on Eesti saatust otsustaval kombel muutnud, kuid millel Eestiga otsest sidet pole. Nad pole toimunud Eestis ega pole ka eestlased neis suuremal määral osalenud. Ent Eesti ajalugu on mitmed neist mõjutanud rohkem kui suur hulk Eestis aset leidnud sündmusi.

Üheks selliseks on kahtlematult Poltaava lahing kaugel Ukraina steppides 8. juulil 1709 (ehk tolleaegse Rootsi kalendri järgi 28. juunil), mis tegi sisuliselt lõpu «heale Rootsi ajale» nii Eestis kui ka Lätis.

Tegelikult oli see aeg hea küll ehk vaid järgnevaga võrreldes, samas ei saa eitada, et rahva mällu jäid mõningad sellega seotud seigad igal juhul positiivsena alles.

Ajalooga on tihti ka nii, et tagantjärele vaadates tundub kõik selles toimuv ainuvõimaliku või igatahes äärmiselt loogilisena. Lähemalt vaadates hakkab ajaloos juhuslikkuse osakaal siiski märkimisväärselt kasvama ning ajaloo loogika omandab järjest rohkem tagantjärele tarkuse ilme.

Nii on see tegelikult ka Rootsi suurvõimu langusega. Ühelt poolt oli selle kokkuvarisemine möödapääsmatu – Rootsil lihtsalt puudusid ressursid sellise impeeriumi ülalpidamiseks.

Teiselt poolt polnud selle lõpp sugugi üheselt kindel. Rootsi noor kuningas Karl XII osutus tunduvalt paremaks väejuhiks, kui Rootsit rünnanud riigid ette olid näinud, ning ka Rootsi sõjavägi kujutas endast kokkuvõttes tõhusamat jõudu, kui eeldati.

Sellel taustal polnud sugugi lootusetu ka Karl XII sõjakäik Venemaa vastu. Selle eelduseks oli Karl XII 1705.–1707. aastal saavutatud silmapaistev edu, millest tema hilisema lüüasaamise taustal on üsna vähe räägitud.

1705. aastal andsid rootslased Riia-Kuramaa rindel Vene vägedele Murmuiźa all ränga hoobi, seejärel vallutas Karl XII osava manöövriga venelastelt Grodno, saades saagiks suured laod. 2. veebruaril 1706. aastal purustasid rootslased Fraustadti all Vene-Saksi liitlasväed, suundudes seejärel Saksimaale ja sundides 1706. aasta septembris Saksi kuurvürsti August II Poola troonist loobuma, millega Saksimaa sõjast välja lülitati.

Nüüd oli Karli ette jäänud viimane vastane, Vene tsaar Peeter I. Venemaa purustamiseks tungis Karl XII peaväega ise üle Valgevene Moskva peale, lüües 1708. aasta juuni lõpus Holowczyni juures raskelt Vene vägesid. Moskvani jäi rootslastel veel 400 kilomeetrit.

Liivimaalt liikus kuningale appi kindral Lewenhaupti korpus, mis pidi tooma vajalikku varustust, eriti oluline oli armee laskemoonavarude täiendamine. Karl XII edasiliikumise takistamiseks rakendasid venelased põletatud maa taktikat, mis tekitas peaarmees puuduse toiduainetest. Varude täiendamiseks otsustas Karl XII Lewenhaupti saabumist mitte ära oodata ning siirduda lõunasse, kus hetman Mazepa oli alustanud ülestõusu Venemaa vastu. See oli saatuslik viga.

Peeter I ette kerkis nüüd uskumatu võimalus Rootsi vägi osade kaupa puruks lüüa. 29. septembril 1708 püüdsid venelased Lesnaja juures Valgevenes Lewenhaupti korpuse kinni. Järgnenud ägedas lahingus osalesid ka mitmed Eestimaalt pärit üksused, mille koosseisu kuulus teiste seas arvukalt eestlasi.

Kalle Krooni põhjaliku uurimise kohaselt olid nendeks Saaremaa maatragunid ning Saaremaa maapataljon, Liivimaa aadlilipkond Schlippenbachi ja Skoghi tragunid ning de la Gardie jalaväerügement. Rootslased osutasid visa vastupanu, kuid siis otsustas Lewenhaupt voori põlema panna ning järelejäänud vägedega peaarmee juurde läbi murda. Sellega suudeti küll hakkama saada, kuid voori kaotus jättis Karl XII ülimalt raskesse olukorda.

Ukrainas polnud Mazepa nimelt suutnud tagada Karl XII-le sellist toetust, nagu Karl XII oli eeldanud. Mida rohkem ida poole rootslased liikusid, seda raskemaks nende olukord muutus.

Valitses üha suurem puudus toidust ja muust varustusest. 1709. aasta mais alustas Karl XII Poltaava piiramist, pidades ühtlasi läbirääkimisi abivägede saamiseks.

Venemaa käivitas samal karistusoperatsiooni ülestõusnud kasakate vastu, hävitades reeturite abil nende keskuse Baturino. Nälgiva ja peaaegu laskemoonata armee päästmiseks tuli Karl XII-l panna kõik ühele kaardile ning rünnata samuti Poltaava alla jõudnud Peeter I armeed.

Poltaava alla jõudes oli Peeter I lasknud oma laagri tugevalt kindlustada, mistõttu vähemuses olevatel ning peaaegu suurtükiväeta rootslastel tuli vastast rünnata nende tugevalt kindlustatud positsioonides.

Loogiliselt võttes poleks rootslastel tohtinud olla mingit lootust – nende 24 000 meest oleks pidanud 42 000-mehelisele Vene väele ülekaalukalt alla jääma. Tegemist oli aga Karl XII meestega.

Nad olid Vene väge alati löönud, usk võitu kandis need mehed ka 28. juuni varahommikul otsustavasse lahingusse. Karl XII välja pakutud plaan oli lihtne: rünnata tuli ootamatult öösel vastu hommikut, mööduda Vene pealaagri ees asuvatest reduutidest ning seejärel vastane kontsentreeritud löögiga purustada.

Paraku astus taas vahele juhus. Nimelt oli Karl XII tabanud nädal tagasi saadud jalahaava tõttu haavapalavik ning ta ei saanud ise rünnakut vahetult juhtida. Seni oli kuningas alati ise oma meeste eesotsas lahingusse tormanud, tema puudumine tekitas rünnaku algusest peale segadust.

Juba lahingu alguses läks rootslaste plaan segamini, nad avastati kiiresti, reduutide vahel läks rootslaste lahingukord segamini, osa üksusest kaldus eesmärgist kõrvale, sattus venelaste otsa ja kandis raskeid kaotusi.

Siiski polnud rootslased löödud. Reduudid selja taha jätnuna rivistusid rootslased Vene pealaagri vastas üles, vaid 4000 mehest koosnev õhuke rivi 22 000 Vene jalaväelase vastu. Venelased avasid nende pihta ägeda tule ja lõid rootslaste rivisse suured tühimikud. See ei suutnud rootslasi aga peatada.

Nad edenesid peatumatult ja külmavereliselt, andsid Vene liinidele jõudes hävitava kogupaugu ja tormasid siis lähivõitlusse. Sellele ei pidanud Vene jalavägi vastu ning lõi kõikuma. Nüüd oleks piisanud vaid ratsaväe lahingusse toomisest ning võit võinuks kalduda rootslaste poolele.

Sellega jäid rootslased paraku hiljaks. Rootslaste omast tunduvalt pikema Vene liini tiivad läksid neist mööda ja piirasid nad sisse. Järgnes katas­troof.

Oma põhijõudude hävingut nähes andis Karl XII käsu taanduda.

Ratsavägi suutis kuninga põgenemist esialgu katta, mistõttu Karl XII pääses üle Dnepri põgenema, siirdudes väikse kaaskonnaga Türki. Enamik Rootsi vägedest langes Dnepri ääres venelaste kätte vangi. Eestlastest ohvitseridest sattusid Vene vangistusse Thomas ja Johan Jörist.

Kuigi Põhjasõda jätkus pärast Poltaava lahingut kauemgi, kui ta selleni kestnud oli, ehk 1721. aastani, oli sõja tulemus tegelikult otsustatud. Rootsi suurvõim langes ning Venemaa tõusis Euroopa suurvõimuks.

1710. aastal langesid Vene vägede kätte ka Eesti ning Lätimaa, alistumisel suutsid kohalikud rüütelkonnad endale tagada Rootsi keskvõimu poolt ära võetud privileegide tagasiandmise ning autonoomia Vene impeeriumis. Kui Karl XII Vene valitsejat sedavõrd ehmatanud poleks, poleks Balti erikorda ilmselt tekkinudki.

Teisalt võib aga ka väita, et kui Karl XII oleks osutunud saamatuks väejuhiks ning Rootsi oleks juba sõja alguses, 1700. aastal puruks löödud, poleks Eesti- ja Liivimaa läinud mitte Venemaa, vaid Poola võimu alla.

Kuid aitab «oleksitest», kasu pole neist midagi. Ajalool on omad teed, mida suurte seaduspärasuste kõrval mõjutavad tuhanded juhused. Suurtest seaduspärasustest võib siiski meeles pidada geograafiat, mis on erinevate inimlike hoiakutega võrreldes püsiv nähtus.

Geograafia kinnitab, et Ukrainal on Euroopa jaoks suhetes Venemaaga mängida saatuslik roll. Ning vastupidi – ilma Ukrainata pole Venemaal lootustki impeeriumiks tõusta.

Sellel taustal on igati arusaadav viimastel kuudel Ukraina ja Venemaa vahel tekkinud avalik vastasseis hetman Mazepale Ukrainas püstitatava mälestussamba pärast.

Venemaal peetakse Mazepat kõige hullemat tüüpi reeturiks, Ukrainas aga järjest rohkem rahvussangariks, kelle katse Ukrainat Venemaa küünte vahelt välja kiskuda paraku ebaõnnestus.

Eesti ajaloo annaalidesse jääb Poltaava lahing igal juhul kui sündmus, mis Eesti kahesajaks aastaks Vene impeeriumi koosseisu viis.