FOTO: Pm

Lugesin just kirjastuses Varrak ilmunud rootsi kirjaniku Stieg Larssoni raamatut «Lohetätoveeringuga tüdruk». Peatükid algasid statistikaga: 46 protsenti Rootsi naistest on kogenud meeste vägivalda.


Eesti puhul on selliseid andmeid keerulisem leida. Meil ei ole seadustes perevägivalda defineeritud ega eraldi välja toodud. Kuritegevuse statistikas liigitatakse perevägivald üldjuhul «kehalise väärkohtlemise», vahel «avaliku korra raske rikkumise» või «surma põhjustamine ettevaatamatusest» alla. Mitme eraldi paragrahvi statistika seast andmeid otsida on üsna keerukas.

Justiitsministeeriumi hinnangul moodustavad perevägivallajuhtumid vägivallakuritegudest peaaegu kolmandiku, kuid ametlik statistika peegeldab seda ometi ebapiisavalt. Perevägivalda käsitletakse iga nelja aasta tagant läbiviidavates ohvriuuringutes ning põgusalt ka justiitsministeeriumi kuritegevuse statistika aastaraamatus.


Eilses Päevalehes leidis justiitsministeeriumi karistusõiguse talituse juhataja Heili Sepp, et perevägivalla mõiste seadusesse sissetoomine pole oluline, tähtsam on tegeleda ennetustegevusega, sest inimeste käitumist ei juhi kartus, vaid kultuur, lastetuba ja ühiskonna hoiakud.


Kuid kuidas ühiskonna hoiakuid muidu kujundada, kui mitte kiirete ja adekvaatsete reageeringutega, näiteks ajakirjanduse vahendusel? Praegune info, mis perekuriteod mitme paragrahvi vahel laiali hekseldab, seda lihtsamaks ei tee.

Just omaette paragrahvi loomine, mis karmi statistika otse ja varjamatult välja toob, oleks parim ennetus, mis aitaks olukorra tõsidust pideva tähelepanu all hoida. Seda aga, mida ei ole defineeritud ja mille kohta on ka statistika puudulik, polekski justkui olemas.

Et kultuur inimeste käitumist juhib, selles on Heili Sepal õigus. Eesti kultuur on täis naistevastase vägivalla kirjeldusi.
Võtame või Tammsaare. «Tõe ja õiguse» esimeses osas leiab naisepeksu juhtumeid rohkem, kui lugeda tahaks. Naist kolkis nii Pearu kui ka Andres. Esimese «vanamoor, va lambasihver» pidi end koos lastega sageli saunas varjama, kui pakku ei jõutud, läks peksuks. Andres peksis naist keset päeva õuel, lapse silme all. Mari aga ainult seisis, piht vimmas, et mehel oleks parem lüüa.

Kas eestlane on sellest ajast ikka palju muutunud? Ilmselt pole Eestis naist, kes, isegi kui ta ei ole ise ohver, ei teaks kedagi, kes on perevägivalla all kannatanud. Aga nagu alkohoolik ei parane ülestunnistuseta, saab ka naisepeksja paraneda vaid teo ilmsiks tegemise läbi. Kuni ei ole eraldi paragrahvi ja karmi statistikat, mis asja tõsidust must valgel näitab, ei saa paranemine alata.