Evelyn Sepp: head lapsed kasvavad vitsata

Evelyn Sepp Foto: Pm

Kuidas on võimalik last kaitsta, kui ei kaitsta tema ema ja nende turvalist kooselu!? Need, kelle elu osaks on perevägivalla õudus, kannatavad, ja need, kes räägivad, et kõik on korras, ei tea, millest nad räägivad, kirjutab riigikogu liige
Evelyn Sepp (Keskerakond).

On päris kummaline, et arvestatav osa Eesti eliidist peab lähisuhtevägivalda umbes sama normaal­seks nähtuseks kui interneti kommentaariumides toimuvat sõnavabaduse osaks. Mõlema puhul  leidub justkui põhiseaduslik väärtus, mida kaitsta, või siis midagi, mis selliste nähtuste vastu mitteseismist justkui õigustaks.

Seda, et nende mõlema ühisosaks on aga selge räme vägivald, on kuidagi keeruline tunnistada. No et kui avalikus ruumis võib vabalt sõnaga haiget teha, siis mis mõttes see väike kehaline sugemine kuskil kodus rohkem taunitav peaks olema. Teised isegi ju ei näe, enamasti.

Ametlik statistika tõesti ei kajasta kahjuks seda, mitu «tooli otsa»  kukkunud inimest vajab iga päev traumapunktis abi. Tõenäoliselt ei kajasta ametlik tervishoiustatistika ka seda, mitu last jääb näiteks raseduse «enneaegse katkemise» tõttu siia ilma sündimata.

Lihtsalt, mõni aasta tagasi sattus mulle kätte üks intervjuudel põhinev süvauuring, mille üks šokeerivaim järeldus oli, et aastas katkeb perevägivalla ehk siis maakeeli koduse peksu tulemusena Eestis ca 2000 rasedust!

Vaevalt et meil ka sellest palju aimu on, kas laste vägivaldsus tuleb ikka ainult värvilistest toiduainetest, filmidest ja arvutimängudest või on selle elavam eeskuju hoopis kodus jooksev «tavaline» pereseriaal. Selline, kus öelda võib kõike ja vahel rohkemgi…

Ja n-ö nõrgema pereliikme vaba valik on justkui tänutäheks koos makstud arvete eest see kõik välja kannatada… Isegi laste nimel, võib selguda!

Muidugi on meil pereelu puutumatus, nagu ka sõnavabadus. Meil on ka omandiõigus, kuid enne kõike seda on meil kaitstud või vähemalt peaks olema kaitstud õigus elule.

Ja kui hiljuti avaldas Kadri Ibrus Eesti Päevalehes ühe kohtulahendite analüüsi, siis mis sellest selgus: liiga paljud nn koduvägivallajuhtumeist – mis muide tavaliselt on pikaajalised, seega korduvad füüsilised ja vaimsed vägivallatsemised oma pereliikmete  kallal –, mis lõppevad ühe poole, enamasti naise, surmaga, on kohtus kvalifitseeritud kui surmad õnnetusjuhtumi tagajärjel.

Ehk siis karistusseadustiku paragrahvi alusel, mille alla käib nii surma põhjustamine hooletuse või ka tööõnnetuse tagajärjel…

Mõni väljavõte sellest analüüsist:
«Mul­lu juu­nis si­dus 54-aas­ta­ne tal­lin­la­ne Toi­vo oma kor­te­ris rih­ma­dega kin­ni abi­kaa­sa käed ja ja­lad, sul­ges tei­bi ja pea­pae­la­ga suu ning hoi­dis te­da sel­li­selt kin­ni­seo­tu­na um­bes kümme mi­nu­tit. Hin­ga­mis­teede sul­gu­se tõttu nai­ne läm­bus ja su­ri mõne päe­va pä­rast haig­las.

Te­ma ka­ris­tus? Ka­ris­tust ei tul­nud­ki. Pro­kurör Too­mas Tom­berg kvali­fit­see­ris ku­ri­teo mit­te tap­mi­se, vaid et­te­vaa­ta­ma­tu­sest sur­ma põhjus­ta­mi­se­na. Koh­tus­se viis pro­kurör juh­tu­mi kaits­ja­ga kok­ku­lep­pel lühi­me­net­lu­se­na. See tä­hen­das, et sel­li­se ko­ge­ma­ta sur­ma­mi­se eest mõis­tis ko­hus tal­le küll ühe aas­ta ja kuus kuud van­gis­tust, kuid se­da ei pöö­ra­tud täit­mi­se­le. Tap­mi­se eest näeks sea­dus et­te van­gis­tust 6–15 aas­tat.»

Või siis selline juhtum: «Eel­mi­se aas­ta lõpus su­ri nai­ne oma Tal­lin­na ko­dus elu­toas, sest me­he löö­dud tor­ke­haa­va jä­rel tek­kis tal äge ve­re­kao­tus. Mees pää­ses il­ma iga­su­gu­se reaal­se ka­ris­tu­se­ta. Koh­tu selgitus: süüdis­ta­tav oli ära joo­nud kaks pu­de­lit vii­na, är­kas öö­sel üles, tal­le tun­dus, et näeb mus­tas mant­lis rin­gikõndi­vat ini­mest, pi­das te­da var­gaks ja lõi noa­ga jal­ga, ta­ba­des suurt ve­re­soont.»

Ja veel üks juh­tum Tal­lin­nast. «Nai­se sur­ma põhjus: kuk­ku­mi­ne löögist vas­tu dii­va­ni ser­va – põrna re­ben­di kõhuõõne­si­se­ne verevalum, surm sünd­mus­ko­hal. Ka­ris­tust ei pöö­ra­ta täit­mi­se­le. Selgitus: puhtsüdam­lik ka­het­sus.»

Muidugi juhtub, et läheb ka paremini, selles mõttes, et kohtus mõistetakse õigust ikkagi asja olemusest lähtuvalt. Aga väidetavalt mitte enamasti…

Need näited on õõvastavad, aga paraku tavalised. Ja miks mina sellest räägin? Sellepärast, et ma ei kujuta tegelikult ette, kust see äratus veel peaks tulema, kui mitte sellesama Eesti ühiskonna eliidi mõtlemisvõime ja suhtumise muutusest. Kes, kus ja kuidas peaks veel ja kellele kõrva karjuma, et see õudus lihtsalt kohale jõuaks!?

Kui need näited ka ei veena avalikkust või ka valitsust selles, et  olemasolev materiaalõigus ei ole päriselt piisav, sest see ei ole lihtsalt õiglane, siis mis seda veel teha saaks!? Jutt kohtunike ja prokuröride koolitusest on tore. Aga see ei muuda ju neid surmasid ikkagi tööõnnetusteks!?

Muidugi. Seadus paberil ei kaitse kedagi. Suhtumise muutumine aga võib küll viia reaalsete sammudeni, mis tõesti aitavad. Sest seni on see ju selline väheglamuurne, nurgatagune teema, milleks kunagi aega ja raha ei ole, sest on palju tähtsamaid asju vaja ajada.

Paraku – need, kes, asjast teavad, need teavad ju niikuinii, mis on mis. Need, kelle elu osaks selline õudus on, kannatavad ikkagi ja ei jaksa enam võidelda, ja need, kes räägivad, et kõik on ju tegelikult korras, ei tea, millest nad räägivad.

Väga lihtne on rääkida sellest, kuidas me siin Eestis kõiki lapsi kaitseme. Aga keegi võiks vahelduseks püüda lahti mõtestada ka paradoksi – kuidas on võimalik last kaitsta, kui ei kaitsta tema lapsepõlve, ema ja nende turvalist kooselu!?

Muide, sama paradigma taha takerdus pikalt ka nn lähenemiskeelu seadustamine. Seegi oli enam kui piinlik. Raske on endale ette kujutada olukorda, kus peamiseks kaitset vajavaks väärtuseks osutus  selle menetluse käigus omandiõigus. Mitte aga elu.

Selgituseks nii palju, et euroopaliku praktika kohaselt eemaldatakse kodunt varjupaika vägivallatseja, mitte aga ohver, kelleks enamasti on naine koos lastega. Pealegi Eesti oludes on needki varjupaigad ju kõigile teada ja terror jätkub nende naabruses sageli edasi…

Või et isegi need vähesed lähisuhtevägivalla ohvrite varjupaigad, kus pakutakse elulisi ja möödapääsmatuid teenuseid – nii  psühholoogi kui ka juristi abi –, on sügisest sulgemise ohus. Abitelefonid on juba tänaseks  vaikinud.

Ja riigieelarve reale pole nende pidev rahastamine vist kunagi jõudnudki. Need on jätkuvalt sellised projektipõhised teenused – kodanikuühiskonna hea tahte väljendus. Sest mõistagi, kust saab kõige lihtsamalt kokku hoida ja sellest kõige võidukamalt raporteerida – eks ikka sotsiaalvaldkonnast, nagu elu on näidanud…

Lõpetuseks. See on selgelt ebaglamuurne teema. See on selgelt väga delikaatne teema. Keeruline nii kultuuriliselt, õiguslikult kui ka psühholoogiliselt. Aga ma ei kujuta tegelikult ette rohkem isamaalist küsimust, kui seda on võitlus elude eest!

Nii et austatud valitsus, elude eest Afganistanis me võime võidelda, aga elude eest Eestis me lihtsalt peame võitlema. Ja varjupaikade püsiv rahastamine, avalikkuse suhtumise ja väärtuste mõjutamine ning mõned seadusandlikud  muudatused ei tohiks nüüd küll liigsed olla, nagu ka vähem arrogantsi ja ignorantsi, hr Lang!