Evelyn Sepp (Keskerakond).
Evelyn Sepp: head lapsed kasvavad vitsata
Evelyn Sepp (Keskerakond).
On päris kummaline, et arvestatav osa Eesti eliidist peab lähisuhtevägivalda umbes sama normaalseks nähtuseks kui interneti kommentaariumides toimuvat sõnavabaduse osaks. Mõlema puhul leidub justkui põhiseaduslik väärtus, mida kaitsta, või siis midagi, mis selliste nähtuste vastu mitteseismist justkui õigustaks.
Seda, et nende mõlema ühisosaks on aga selge räme vägivald, on kuidagi keeruline tunnistada. No et kui avalikus ruumis võib vabalt sõnaga haiget teha, siis mis mõttes see väike kehaline sugemine kuskil kodus rohkem taunitav peaks olema. Teised isegi ju ei näe, enamasti.
Ametlik statistika tõesti ei kajasta kahjuks seda, mitu «tooli otsa» kukkunud inimest vajab iga päev traumapunktis abi. Tõenäoliselt ei kajasta ametlik tervishoiustatistika ka seda, mitu last jääb näiteks raseduse «enneaegse katkemise» tõttu siia ilma sündimata.
Lihtsalt, mõni aasta tagasi sattus mulle kätte üks intervjuudel põhinev süvauuring, mille üks šokeerivaim järeldus oli, et aastas katkeb perevägivalla ehk siis maakeeli koduse peksu tulemusena Eestis ca 2000 rasedust!
Vaevalt et meil ka sellest palju aimu on, kas laste vägivaldsus tuleb ikka ainult värvilistest toiduainetest, filmidest ja arvutimängudest või on selle elavam eeskuju hoopis kodus jooksev «tavaline» pereseriaal. Selline, kus öelda võib kõike ja vahel rohkemgi…
Ja n-ö nõrgema pereliikme vaba valik on justkui tänutäheks koos makstud arvete eest see kõik välja kannatada… Isegi laste nimel, võib selguda!
Muidugi on meil pereelu puutumatus, nagu ka sõnavabadus. Meil on ka omandiõigus, kuid enne kõike seda on meil kaitstud või vähemalt peaks olema kaitstud õigus elule.
Ja kui hiljuti avaldas Kadri Ibrus Eesti Päevalehes ühe kohtulahendite analüüsi, siis mis sellest selgus: liiga paljud nn koduvägivallajuhtumeist – mis muide tavaliselt on pikaajalised, seega korduvad füüsilised ja vaimsed vägivallatsemised oma pereliikmete kallal –, mis lõppevad ühe poole, enamasti naise, surmaga, on kohtus kvalifitseeritud kui surmad õnnetusjuhtumi tagajärjel.
Ehk siis karistusseadustiku paragrahvi alusel, mille alla käib nii surma põhjustamine hooletuse või ka tööõnnetuse tagajärjel…
Mõni väljavõte sellest analüüsist:
«Mullu juunis sidus 54-aastane tallinlane Toivo oma korteris rihmadega kinni abikaasa käed ja jalad, sulges teibi ja peapaelaga suu ning hoidis teda selliselt kinniseotuna umbes kümme minutit. Hingamisteede sulguse tõttu naine lämbus ja suri mõne päeva pärast haiglas.
Tema karistus? Karistust ei tulnudki. Prokurör Toomas Tomberg kvalifitseeris kuriteo mitte tapmise, vaid ettevaatamatusest surma põhjustamisena. Kohtusse viis prokurör juhtumi kaitsjaga kokkuleppel lühimenetlusena. See tähendas, et sellise kogemata surmamise eest mõistis kohus talle küll ühe aasta ja kuus kuud vangistust, kuid seda ei pööratud täitmisele. Tapmise eest näeks seadus ette vangistust 6–15 aastat.»
Või siis selline juhtum: «Eelmise aasta lõpus suri naine oma Tallinna kodus elutoas, sest mehe löödud torkehaava järel tekkis tal äge verekaotus. Mees pääses ilma igasuguse reaalse karistuseta. Kohtu selgitus: süüdistatav oli ära joonud kaks pudelit viina, ärkas öösel üles, talle tundus, et näeb mustas mantlis ringikõndivat inimest, pidas teda vargaks ja lõi noaga jalga, tabades suurt veresoont.»
Ja veel üks juhtum Tallinnast. «Naise surma põhjus: kukkumine löögist vastu diivani serva – põrna rebendi kõhuõõnesisene verevalum, surm sündmuskohal. Karistust ei pöörata täitmisele. Selgitus: puhtsüdamlik kahetsus.»
Muidugi juhtub, et läheb ka paremini, selles mõttes, et kohtus mõistetakse õigust ikkagi asja olemusest lähtuvalt. Aga väidetavalt mitte enamasti…
Need näited on õõvastavad, aga paraku tavalised. Ja miks mina sellest räägin? Sellepärast, et ma ei kujuta tegelikult ette, kust see äratus veel peaks tulema, kui mitte sellesama Eesti ühiskonna eliidi mõtlemisvõime ja suhtumise muutusest. Kes, kus ja kuidas peaks veel ja kellele kõrva karjuma, et see õudus lihtsalt kohale jõuaks!?
Kui need näited ka ei veena avalikkust või ka valitsust selles, et olemasolev materiaalõigus ei ole päriselt piisav, sest see ei ole lihtsalt õiglane, siis mis seda veel teha saaks!? Jutt kohtunike ja prokuröride koolitusest on tore. Aga see ei muuda ju neid surmasid ikkagi tööõnnetusteks!?
Muidugi. Seadus paberil ei kaitse kedagi. Suhtumise muutumine aga võib küll viia reaalsete sammudeni, mis tõesti aitavad. Sest seni on see ju selline väheglamuurne, nurgatagune teema, milleks kunagi aega ja raha ei ole, sest on palju tähtsamaid asju vaja ajada.
Paraku – need, kes, asjast teavad, need teavad ju niikuinii, mis on mis. Need, kelle elu osaks selline õudus on, kannatavad ikkagi ja ei jaksa enam võidelda, ja need, kes räägivad, et kõik on ju tegelikult korras, ei tea, millest nad räägivad.
Väga lihtne on rääkida sellest, kuidas me siin Eestis kõiki lapsi kaitseme. Aga keegi võiks vahelduseks püüda lahti mõtestada ka paradoksi – kuidas on võimalik last kaitsta, kui ei kaitsta tema lapsepõlve, ema ja nende turvalist kooselu!?
Muide, sama paradigma taha takerdus pikalt ka nn lähenemiskeelu seadustamine. Seegi oli enam kui piinlik. Raske on endale ette kujutada olukorda, kus peamiseks kaitset vajavaks väärtuseks osutus selle menetluse käigus omandiõigus. Mitte aga elu.
Selgituseks nii palju, et euroopaliku praktika kohaselt eemaldatakse kodunt varjupaika vägivallatseja, mitte aga ohver, kelleks enamasti on naine koos lastega. Pealegi Eesti oludes on needki varjupaigad ju kõigile teada ja terror jätkub nende naabruses sageli edasi…
Või et isegi need vähesed lähisuhtevägivalla ohvrite varjupaigad, kus pakutakse elulisi ja möödapääsmatuid teenuseid – nii psühholoogi kui ka juristi abi –, on sügisest sulgemise ohus. Abitelefonid on juba tänaseks vaikinud.
Ja riigieelarve reale pole nende pidev rahastamine vist kunagi jõudnudki. Need on jätkuvalt sellised projektipõhised teenused – kodanikuühiskonna hea tahte väljendus. Sest mõistagi, kust saab kõige lihtsamalt kokku hoida ja sellest kõige võidukamalt raporteerida – eks ikka sotsiaalvaldkonnast, nagu elu on näidanud…
Lõpetuseks. See on selgelt ebaglamuurne teema. See on selgelt väga delikaatne teema. Keeruline nii kultuuriliselt, õiguslikult kui ka psühholoogiliselt. Aga ma ei kujuta tegelikult ette rohkem isamaalist küsimust, kui seda on võitlus elude eest!
Nii et austatud valitsus, elude eest Afganistanis me võime võidelda, aga elude eest Eestis me lihtsalt peame võitlema. Ja varjupaikade püsiv rahastamine, avalikkuse suhtumise ja väärtuste mõjutamine ning mõned seadusandlikud muudatused ei tohiks nüüd küll liigsed olla, nagu ka vähem arrogantsi ja ignorantsi, hr Lang!