Ükskõik milline lotovõit ei ületa õnne, mis saatis ööl vastu teisipäeva 12-aastast Bahia Bakarit. 153st Yemenia Airi romulennukil India ookeani kukkunud inimesest jäi võimalus maist teekonda jätkata vaid temale.
Õnn keset traagikat
4. juuli 2009, 16:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bakari nimi läheb lennundusajalukku vähem kui 30 samasuguse üksiku pääseja nime kõrvale. Samamoodi nagu näiteks 1987. aasta augustis nelja-aastaselt 155 pardalviibinu seast ainsana Detroit-Phoenixi lennu number 255 üle elanud Cecilia Cichani oma.
Samas ei saa neid pöördelisi päevi ei Cichani ega Bakari elus nimetada õnnelikuks. Lisaks kümnetele võõrastele hukkusid Cichani nähes tema ema, isa ja vend. Bakari kaotas ema ning pidi enne päästmist nägema, kuidas ülejäänud allakukkumise üle elanud kaasreisijad üksteise järel tormisele merele alla vandusid.
Ükskõik, kui valus selle öö meenutamine Bakarile ka poleks, oodatakse tüdrukult ilmselt ikkagi, et ta oma mälestused võimalikult täpselt ja mitu korda uuesti üle räägiks. Et ta räägiks sellest, kuidas hoolimata varasematest häälekatest protestidest ja eelhoiatustest lasti hoolimatul firmal sadade inimeste tütred-pojad, emad-isad ja õed-vennad surma sõidutada.