Piduline

Foto: A.Peegel

Laulu- ja tantsupeo aegu leiab eestlastes aset kummaline muutus. Tavaliselt oma privaatse minaruumi eest kiivalt seisvast, sageli endassetõmbunud, umbusklikult, kui mitte koguni altkulmu teisi piidlevast eestlasest saab mõneks päevaks avali pilguga, naeratav ja mis tahes viperusi trotsiv tegelane. Nagu oleks ta õnnistatud seisundis.

Aga iga piduline, olgu laulja, tantsija või vaataja-kuulaja just seda ongi. On olnud üle aegade. Vaadakem kas või vanu algelisel viisil tehtud fotosid mõnest pasunakoorist, meeskoorist – sest esimestel laulupidudel laulsid vaid mehed – või siis peo korraldajatest, koolmeistritest, vallavanematest, köstritest. Kõigi nende ilmed reedavad üht tähtsat isamaalist tegu, milleks nad on seatud ja kutsutud. See on segu uhkusest korda saata midagi suurt, ja andumusest laulule, tantsule, muusikalisele väljaelamisele.

Või võtkem laulu- ja tantsupidude kroonikafilmid, uuemast ajast ka videod. See, mis meile sealt vastu vaatab, on kõigi piduliste harras, võiks öelda isegi õnnetundest varjutatud nägude sülem. Selles sülemis tõuseb äkki suurde plaani meeleliigutusest niiskete silmadega, rahvarõivais uskumatult kauniks puhkenud eesti naine, rahulikust enesekindlusest pakatav eesti mees, õlgadel rahva voogamist vaatama küünitav laps. See on Eesti laulupidude püha kolmainus.

Ei, ma ei pinguta neid kujutades siin üle. Kes kordki on kogenud laulukaare all seismist, pilk keskendunud dirigendile otsekui šamaanile; kes kordki on jooksnud käsikäes tantsuväljakule, et luua seal koos teiste sadade tantsijatega meeliülendavaid kujundeid; kes kordki on tantsinud «Tuljakut» – või siis, kes kordki on seda kõike pealt näinud, kaasa laulnud või mällu vajutanud –, see teab, mis tähendab olla piduline.

Pole põhjust kahelda, et tänavugi on see nii, nagu oli viie, kümne, viiekümne, saja neljakümne aasta eest. Kuid selles kordumises on ometi ka kordumatuse imet.

Juba laulupeotule tulemises võisime kogeda selle ainukordsust. Küllap rändab tuli tulevikuski veel mööda jõgesid ja merd, küllap saab sellestki laulupeo rituaali üks osiseid. Ometi võisime tajuda, et just sel aastal vöötati peoeelne Eesti tervikuks kuidagi eriliselt – meritsi.

Korduvad paljud laulud, tantsujoonised, sest nende korduste kaudu luuakse vertikaal pooleteise sajandi tagusest Eestist tänasesse. On piduliste endi seaski palju neid, kes mäletavad veel Eesti Vabariigi luigelauluks jäänud 1938. aasta üldlaulupidu või lootustest kantud 1947. aasta laulupidu, rääkimata 1969. aasta pidude peost. Nad on siis osa sellest korduvusest.

Ent istudes täna ja homme õlg õla, külg külje kõrval Tallinna lauluväljakul või jälgides toimuvat raadio või teleri vahendusel, tunneb tõenäoliselt iga piduline, et siin ja praegu sünnib midagi niisugust, mis jääbki tähistama seda «siin ja praegu».

Nii nagu teatris on iga katarsis, iga puhastumine ainukordne, nõnda on see ka igal viiendal aastal Eesti suurpeol. Olla piduline – see ei tähenda ainult ühes hingamist, ühislaulmist, see on osalemine ühes suures, kümneid ja sadu tuhandeid inimesi, kogu rahvast hõlmavas maagilises toimingus. Laulupidudel me taasloome ennast eestlastena. Iga piduline on siis ühtlasi arbuja.