Jelena Skulskaja: Koera ees süüdi

Suhtumine looma näitab inimese loomupärast headust. Pildil Saare talu kutsikad. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Halastust nõrgemate suhtes, kes meid usaldavad, ei saa välja lülitada

Meie hoovis elab sõbralikult kaks koera. Üks on heledama punakaspruuni, kuldset tooni karvaga, väga vaoshoitud, ei tõsta kunagi häält, läheneb võõrastele vaikselt, ei ähvarda, lihtsalt vaatab etteheitva pilguga, et no miks sa tulid nüüd asja eest, teist taga siia võõrasse ellu oma vänge kopitanud lõhnaga: meil siin õitsevad sirelid, põõsad on kenasti pügatud ja liivakasti kõrval seisab lapsevanker toreda beebiga, aga sina tuled ja rikud imeilusa vaatepildi ära!

Teine on rohkem nagu suure lakaga pisike lõvi, kargleb ja teeb kõvasti kära, tema meelest on kõik huvitav ja rõõmupakkuv. Ta tervitab innukalt nii omasid kui võõraid, nii majahoidjat kui postiljoni, ja isegi täiesti kogemata hoovi sattunud inimest, kes tuli näiteks päevaks-paariks külla, sattus aga järsku kilava heasüdamliku vastuvõtu peale, mis võib inimese algul äragi kohutada.

Lõvike tuleb juba hommikul vara rõdule ja asub oma rusket sõpra välja kutsuma: kohe hirmsasti tahaks varavalgest peale suhelda ja mõtteid vahetada ning rõdud ongi sobivalt teineteise vastas.

Teine aga ei kiirusta, ilmutab iseloomu, vaatab tükk aega kardina tagant ja hingab sügavalt. Tema hingamise taktis liigub ka kardin. Lõvike haugub nii mahedalt ja paluvalt, et end tähtsaks tegev ruske tuleb lõpuks rõdule välja ning vastab kenast kaugusest armastusväärselt lõvikese tervitusele.

Nende hommikust suhtlemist jälgides tuleb mulle alati meelde must spanjel Džon, keda ma hirmsal kombel solvasin, nii hirmsal, et enam ei ole midagi teha. Aga kõigest järgemööda.

Abielu tagajärjed

Meie heade tuttavate tütar läks mehele ja sõitis abikaasa juurde välismaale. Must spanjel Džon pidi jääma tema vanemate juurde, sest sõit koos koeraga uude riiki on nii keeruline asi, et pole kohe üldse võimalik. Mitte et Džonil oleks uues kodus halb olnud, vastupidi, tal oli seal päris hea, aga ikkagi ta tundis, et varasem armastus on haihtunud, pakku pugenud, poputamise ja hellitamise asemel on täiesti tavaline, inimlikult soe ja südamlik suhtumine.

Asi oli selles, et meie sõprade kodus domineeris siiami kass, äärmiselt intelligentne, aga väga tundeline ja ergas olevus, kes solvudes võis lisaks toast lahkumisele ka enda järel ukse kinni panna, hüpates käepideme külge ja pöörates seda õiges suunas.

Kass võttis Džoni vastu armulikult ja suursuguselt, nagu ei panekski tähele tema kaussi, mis asetati kööki kassikausi kõrvale, kuid spanjelis süvenes siiski orvutunne nagu lapsel, kes on vanemate juurest ära võetud ja pandud lasteaeda, olgugi seal kas või kõige paremad tingimused.

Džon tundis ära, et ma suhtun temasse väga hästi, lipitses ja kargles minu ümber ning mina poetasin pererahva eest vargsi talle parimaid palasid. Kord hakkasid sõbrad kurtma, et Džon tunneb end nende peres üksildasena, sest saab aru, et esikohal on kass.

«Nonii, Džon,» laususin, «äkki tuled siis hoopis meie juurde elama?»

Spanjel, kes oli vaata et mu jalaga kokku kasvanud, hüppas nende sõnade peale kohe eemale ja tormas haukudes toast välja. Aga minut hiljem oli ta tagasi, hammaste vahel näritud kunstkont. Kont hambus, istus ta mu jalgade ette maha ega liigutanud end enne, kui laua tagant tõusime.

Kui jõudis kätte aeg lahkuda, asutas Džon pererahvale selga keerates end koos meiega ukse juurde. Tal oli endiselt hambus kont – kogu tema varandus.

Pererahvas hüüdis teda ja püüdis peatada, aga koer ei lasknud ennast kõigutada. Ta sammus esikust välja meie vahel, otsekui laps vanemate vahel, pööras paar korda pilgu pererahva poole, aga jätkas siis kohe oma teed, sest teadis, et nüüd ootab teda ees õnn ja rõõm.

Alles siis hakkasin taipama, mida ma olin oma kergemeelsete sõnadega korda saatnud. Kutse oli ju lihtsalt suusoojaks, ma ei oodanudki, et keegi sellega nõustub, ja mingit koera ei kavatsenud me võtta.

«Tead, Džon, jää praegu ikka parem siia omade juurde,» hakkasin teda autoukse juures keelitama.

Ta sai kohe aru ega imestanudki eriti, sest ta oli ikkagi juba kolmeaastane ja ei uskunud enam eriti imedesse, nii et ta pööras ringi ja lonkis aeglaselt, kont ikka hambus, pererahva juurde tagasi...

Kui ma jutustasin sellest oma õpilastele, lõpetasin sõnadega: «Ei suuda ma Džoni unustada, ei suuda!» Üks tüdruk, pisarad silmis, hüüdis: «Ja nüüd ei unusta meie ka teda!»

Ainult kõvasti küüslauku

Hiljaaegu oli Pervõi Kanali menuka saate «Las räägivad» («Пусть говорят») juht Andrei Malahhov kutsunud stuudiosse perekonna, kes kasvatavad koeri söögiks.

Koerad kasvavad ja on toredad ja lahked, saadavad lapsi kooli, mängivad nendega, teenivad kenasti pererahvast, aga siis lõigatakse neil kõri läbi, võetakse nahk maha, eemaldatakse rasv, lihast tehakse kotlette, pelmeene ning muid maitsvaid ja toitvaid roogi.

«Ainult et kindlasti tuleb kotlettidesse rohkelt küüslauku panna!» lisas perenaine. «Et ikka maitsev oleks, tuleb kohe palju panna!»

See, otsekui tänapäeva Dostojevskilt pärit detail küüslaugu kohta vapustas mind, vapustas oma puhta olmelisusega, kuriteo argisuse, mõrtsukate enesekindla häälega, kes ei kahelnudki, et kõik mõtlevad samamoodi. Et isegi kui kõik ei tapa koeri, siis tapavad mõne muu looma, ja et nii ongi kõikjal levinud, et pesed käed nõretavast verest puhtaks ja siis padavai telestuudiosse jutustama.

Süües ennast

Ma tean muidugi, et looma- ja kunstiarmastus ei tähenda veel, et inimene on korralik ja ontlik. Võib ju imetleda ja hellitada kauneid papagoisid ning olla samal ajal kutseline mõrtsukas või mängida hommikuti kauneid viise viiulil ja õhtul piinata vange.

Jah, tugev loomaarmastus tekitab minus mõnikord tahtmise loomi selle eest isegi kaitsta, kui ma näen näiteks mõnda lakutud välimusega, paksu, kastreeritud ja mahaviilitud küünistega, vestikeses ja mütsikeses kõutsi.

Ometi ütles isegi paadunud misantroop Schopenhauer, et inimese loomupärast headust võib ära tunda selle järgi, kuidas peaaegu kõik reageerivad koerale, kes on tormanud sõidukite vahele ja võib iga hetk hukkuda.

Halastust nõrgemate, kaitsetute suhtes, kes usaldavad meid, sõltuvad meist, ei saa välja lülitada. Kui me sööme täna koera, hakkame homme sööma iseennast, raiume endast välja viimasedki inimlikkuse, südametunnistuse, headuse tükid...

Saates «Las räägivad» oli kohal ka naisarst, kes selgitas publikule üksikasjalikult, kui tervislikud omadused on koerarasval, tuginedes nii arstiteaduse korüfeedele kui ka külaravitsejate pajatustele, kes juba iidamast-aadamast on koerarasvaga edukalt tuberkuloosi ravinud. Arstiproua näost õhkus valgustavat teadlikkust ja tähtsust.