Filmimees Ilmar Raag kirjutab, et Eestis ei muutu asjad enne, kui me lakkame riigi peale lootmast seal, kus riik paratamatult on jõuetumaks muutumas. Selleks peab muutuma mõtteviis, kuid just teistmoodi mõtlemist tajutakse tihti ängistava allakäiguna.
Kord umbes aasta tagasi oli mul õnne taas kohtuda oma näitlejanna, Jeanne Moreau’ga, kellega me ei rääkinud mitte filmist, vaid maailmast meie ümber. See 85-aastane naine arvas elu näinud inimese prohvetlikkusega: «21. sajand algab alles siis, kui kõik on kokku varisenud. See ei saa olema lihtne. Me saame veel näha suurt viletsust.» Seda juttu oli veidi imelik kuulda rikkusest nõretavas Pariisi 8. linnaosa kohvikus. Korraks mõtlesin, et võib-olla on vana naist lihtsalt piinamas paranoilised nägemused, aga samas – kust ma ise tean, mis tuleb?
Meie avatud ruumis valitsev tulevikujutt on kinni eilses päevas. Umbes nagu sõjaväelastele heidetakse tihti ette, et nad valmistuvad pidevalt eelmiseks sõjaks, samal ajal kui olud on muutunud, nii on meie poliitika diskursus kinni nägemustes, mis just nagu ei arvesta üldse lähteandmete muutumist.
Proovime korra teistmoodi. Praegu valitseb meil dihhotoomia, mille ühes ääres on usk, et riigi osava valitsemise tulemusena tuleb rikkus kõikide õuele, ja teises ääres on nägemus allakäigust, et korrumpeerunud poliitikute tõttu lõpeb kõik sotsiaalse katastroofiga, kaob riik ja inimesed sealt seest. Mõlemad variandid rajanevad usul, et ideaalses maailmas me suudaksime olukorda kontrollida. Niisugust hoiakut sisaldavad meedias kostvad hüüatused «Kus on ametnike silmad?» või «Miks riik sellele tähelepanu ei pööra?». Aga kui palju me arvestame tegelikult meie tulevikku piiravaid ja kontrollimatuid aspekte? Nimekiri nendest aspektidest ei ole kindlasti kellelegi üllatuseks.
Hetkel tundub, et meie peavoolumeedias kumab kõige kirkamalt unistus sotsiaalsest heaoluriigist. Meile mõjub see sedavõrd kirkana eelkõige tänu Skandinaavia lähedusele. Probleem algab sellest, et see mudel mõeldi Euroopas välja möödunud sajandi 50.-60. aastate demograafilise tõusu laineharjal, nüüd aga teatab isegi Soome president Sauli Niinistö, et nad elavad üle oma võimete. Kui juba sügisel toimuvad Pariisis taas meeleavaldused pensionisüsteemi muutmise vastu, on see vaid üks näide sellest, kuidas kõikjal tajutakse hoolekanderiigi kriisi.
Eestis teame praegu täpselt kõiki neid inimesi, kes üleüldse võiksid astuda Eestis sündinud maksumaksjate ritta 2030. aastal. Nad kõik on juba sündinud ja paljud rändavad vahepeal veel Eestist välja. Ükski poliitika ei suuda enam seda arvu suuremaks muuta. Sealt edasi teame me, et kui veel praegu on ühe pensionäri kohta neli tööinimest, siis 2050. aastal ei ole neid seniste trendide põhjal rohkem kui 1,8. Kas need tööinimesed tõesti suudavad oma tööviljakust niimoodi tõsta, et olukord kasvõi pensionidega läheb aina paremaks?
Täiesti arusaadav, miks korraldab president kärajaid küsimusega «Millist Eestit me suudame ülal pidada?» ja samal ajal kui ajakirjanduses on mõned majandusanalüütikud (näiteks Hardo Pajula jt) ennast pühendanud pessimismi prohvetlusele. Indrek Neivelt sõnastab seda nii: «See ühiskonnamudel, mida Eestis ja mujal Euroopas praegu viljeldakse, ei ole jätkusuutlik. Eriti keeruline on see väikestele ja vaestele Euroopa Liidu riikidele, nagu Eesti, Läti ja ka Leedu.» (Maaleht 4.01.2013).
Huvitav on vaadata Praxise Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse analüüsi, mis küll arvestab demograafilise olukorra halvenemisega, kuid usub, et majanduse toimimise juures peab pensionisüsteem vastu. Aga just siin ongi järgmine kari, sest näiteks Maailma Majandusfoorumil Davosis levib üha enam usk maailma, kus kasvupõhine majandus on pikaks ajaks otsa saanud. Vähemalt Euroopas.
Kaupo Vipp refereeris sel puhul Sirbis koguni arvamust, et «kasvu lakkamisega kaasnev finantssüsteemi lagunemine viib omakorda vaid kõikehõlmavate sotsiaalsete ja (geo)-poliitiliste kriiside jadani. Ja need omakorda päädivad kõige tõenäolisemalt meie ülikompleksse industriaalse tsiviilühiskonna kollapsiga juba 21. sajandi esimesel poolel» (Sirp 28.02.2013).
See kõlab pea samamoodi nagu Jeanne Moreau’ kõrvallausena poetatud ennustus. Eestis on reaktsioon rahvastiku struktuuri muutusele pakkunud välja senisest suuremat (kontrollitud?) immigratsiooni, mis omakorda tekitab pingeid rahvusriigi paleuse ümber. Kõige tõenäolisemalt ja täiesti sõltumata sellest, kes Eestit edaspidi valitsevad, ei täitu vähemalt üks unistustest, olgu see siis rahvusriik või sotsiaalse heaolu riik. Isikliku subjektiivse tunnetuse järgi liigub Eesti areng kõikide märkide järgi sellise tuleviku suunas, kus meie praegused unistused on tundmatuseni moondunud. Praegusele põlvkonnale on see kahtlemata löögiks.
Kuid asi ei ole ainult pensionides või rahvusriigi kontseptsioonis. Üldisemalt tähendab see stsenaarium Eesti riigi võimekuse kahanemist ühiskonnaelus. See ei ole «õhukese riigi» ideoloogia triumf, vaid valuline taganemine, mille kevadekuulutajateks on praegused vabatahtlikud päästekomandod. See aga toob paratamatult kaasa järgmise muudatuse. Selleks on meie mõtlemisviis, mis alati kohaneb materiaalse maailma muutustega. Mõtlemisviisi muutusesse ei tasu suhtuda üleolevalt, sest just teistmoodi mõtlemist tajutakse tihti ängistava allakäiguna.
Mustade stsenaariumide suhtes on mineviku kogemus näidanud, et ühiskonnad võivad osutuda väga kohanemisvõimeliseks ja enamik ennustatud katastroofidest ei ole realiseerunud. Kuid ajaloos on ka näide kitsede karjatamisest Rooma rohtukasvanud foorumil pärast impeeriumi kokkukukkumist. Heaolu kasv ei ole ajalooliselt mitte mingil juhul garanteeritud ja pöördumatu.
Ometigi ei ole kõige olulisem küsimus see, kas me usume musta stsenaariumi võimalikkusesse, vaid hoopis see, kas me arvestame oma plaanides selle võimalikkusega. Arusaadavalt läheb eelkirjeldatud Eesti poliitika diskursus sellest ebamugavusest mööda ja valimiskampaania ajal kirjeldatakse meile peamiselt lähitulevikus toimuvaid positiivseid muutusi.
Kui me soovime aga ise «eituse faasist» üle saada, võiks ka alustada konstruktiivselt. Ka must stsenaarium ei ole ajaloo lõpp. Pigem tuleks 20. sajandi sotsiaalse hoolekande riiki käsitleda kui anomaaliat, millele järgneb tagasipöördumine «normaalsusse», kus riigi peamiseks rolliks saab jälle üldiste reeglite kehtestamine ja nende täitmise tagamine.
Samal ajal sotsiaalsed probleemid ei kao, vaid nende lahendamine teiseneb. Ka meie eelmise iseseisvuse aegu ei olnud sotsiaalpoliitika kaugelt nii arenenud kui praegu, kuid selle asemel oli kogukonnakeskne vastastikune hoolekanne. Omal moel me näeme, et 20. sajand on meile õpetanud ka tubli doosi õpitud abitust, kus kogukondlik side on nõrgenenud, süvenenud on individualism ja enam lootusi on pandud abstraktse riigi peale. Võimalik, et kriisist väljumine algab kogukondliku mõtlemise olulisema tagasitulekuga.
Eestis ei muutu asjad enne, kui me lakkame riigi peale lootmast seal, kus riik paratamatult on jõuetumaks muutumas. See ei ole kerge. Tunduvalt lihtsam on
jaurata sõprade ringis ja meedias, kuidas riik ei tee seda või teist, samal ajal kui lahendus on oma vahetu kogukonnaga läbisaamises. Vanasõna, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla, on Eesti tuleviku võti.
Muidugi ei tasu arvata, et kogukond tähendab tänapäeval sama külakogukonda kui sada aastat tagasi. Kogukonnad moodustuvad tänapäeval väga erinevatel alustel ja kasvõi internetipõhiselt. Tähtis on see, et loodus ei salli tühja kohta – kui riik nõrgeneb, siis miski muu samal ajal tugevneb.
Iga kord, kui ma kuulen raadios «Keskpäevatunnis» või «Olukorrast riigis», kuidas ühed või teised poliitikud ei tee oma tööd, mõtlen ma kahetsusega, et nad ei teagi veel, et nende jutt on hala kadunukese haua kohal, aga teisalt ei ole me veel õppinud teistmoodi mõtlema. Selle asemel et kritiseerida ja panna oma lootusi kaugelt künkalt tulevate poliitikategemiste peale, tuleb vaadata, kuidas ise naabritega nii läbi saada, et häda puhul oleks, kellele toetuda. Loomulikult on see raskem kui riigi kritiseerimine.
Jeanne Moreau, see näitlejanna riigist, kus protestijad põletavad rutiinselt autosid ja revolutsionäärid tapavad üksteist giljotiiniga, uskus, et väärtuste muutumine tuleb läbi suurte sotsiaalsete rahutuste. Sel puhul aga loodaks mina, et äkki me saame Eestis siiski hakkama ilma verevalamiseta. See olekski meie suur konkurentsieelis.
P. S. Võib-olla olen ma praegu, Süüria pommitamise eelõhtul, liialdanud apokalüptiliste meeleoludega, kuid see ei muuda lõppjäreldust.
See kirjutis on teine neljaosalisest artiklite sarjast, kus Ilmar Raag proovib pakkuda alternatiivseid vaateid aktuaalsetele teemadele Eesti ühiskonnas.