Eestis ei muutu asjad enne, kui me lakkame riigi peale lootmast seal, kus riik paratamatult on jõuetumaks muutumas. See ei ole kerge. Tunduvalt lihtsam on
jaurata sõprade ringis ja meedias, kuidas riik ei tee seda või teist, samal ajal kui lahendus on oma vahetu kogukonnaga läbisaamises. Vanasõna, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla, on Eesti tuleviku võti.
Muidugi ei tasu arvata, et kogukond tähendab tänapäeval sama külakogukonda kui sada aastat tagasi. Kogukonnad moodustuvad tänapäeval väga erinevatel alustel ja kasvõi internetipõhiselt. Tähtis on see, et loodus ei salli tühja kohta – kui riik nõrgeneb, siis miski muu samal ajal tugevneb.
Iga kord, kui ma kuulen raadios «Keskpäevatunnis» või «Olukorrast riigis», kuidas ühed või teised poliitikud ei tee oma tööd, mõtlen ma kahetsusega, et nad ei teagi veel, et nende jutt on hala kadunukese haua kohal, aga teisalt ei ole me veel õppinud teistmoodi mõtlema. Selle asemel et kritiseerida ja panna oma lootusi kaugelt künkalt tulevate poliitikategemiste peale, tuleb vaadata, kuidas ise naabritega nii läbi saada, et häda puhul oleks, kellele toetuda. Loomulikult on see raskem kui riigi kritiseerimine.
Jeanne Moreau, see näitlejanna riigist, kus protestijad põletavad rutiinselt autosid ja revolutsionäärid tapavad üksteist giljotiiniga, uskus, et väärtuste muutumine tuleb läbi suurte sotsiaalsete rahutuste. Sel puhul aga loodaks mina, et äkki me saame Eestis siiski hakkama ilma verevalamiseta. See olekski meie suur konkurentsieelis.
P. S. Võib-olla olen ma praegu, Süüria pommitamise eelõhtul, liialdanud apokalüptiliste meeleoludega, kuid see ei muuda lõppjäreldust.
See kirjutis on teine neljaosalisest artiklite sarjast, kus Ilmar Raag proovib pakkuda alternatiivseid vaateid aktuaalsetele teemadele Eesti ühiskonnas.