Rein Veidemann: laulus sündinud, lauluga pühitsetud

Rein Veidemann Foto: Pm

Professor Rein Veidemann kirjutab, et laulu imelisele väele vabastada meel ja muuta laulja ise oma aja ja ruumi valitsejaks toetub eesti rahvusmütoloogia.

Eesti rahvuse kaheks allikaks on eestikeelne kirjandus – eriti luule – ja koorilaul. Iseloomulik, et sõnad «laulma», «luuletama», «leelutama» kuuluvad ühte tähenduspessa. Eesti keelevara esimeseks entsüklopeediaks peetav Ferdinand Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat (1893) annabki «leelutamise» vasteks «laulu», sedasama kinnitab hiljem ka Andrus Saareste mõisteline sõnaraamat (1963).

Kirjakeele seletussõnaraamat (1992) ütleb, et vanasti oligi laul seesama, mis luuletus. Aga  «laulu» võidi ja võidakse tänapäevalgi kasutada ka halvustavas tähenduses (näiteks «kelle leiba sööd, selle laulu laulad»). Eesti keele üks vanimatest kirjalikest mälestistest seostubki just «laulu» halvustava kasutamisega.

Preester Henrik jutustab Liivimaa kroonikas, kuidas saarlased aprillis 1215 piinasid tsistertslaste preestrit Friedrichi, kelle palveid nad ilkuvalt kommenteerisid sõnadega: «Laula! Laula! Pappi!» Need sõnad ongi kroonikas eestikeelsetena kirja pandud.

Laulu ja leelutamise sarnasusega seoses osutab Wiedemann veel ühele olulisele seigale – leelutamisele kui refräänile ehk kordusele. Eestlaste ja soomlaste suulise kultuuri ainulaadses suursaavutuses, regilaulus ehk runodes teostub seesugune varieeruv kordus rööbikvärsside ja värsi enda tasandil algriimina. Olgu järgnev näide toodud eesti rahvalaulude ühest suurest alarühmast «Laulud laulust ja laulikust»:

Laula, laula, suukene,

liigu, linnukeelekene,

mõlgu, marjameelekene,

ilutse, südamekene!

Küll saab siiski vaita olla,

kui saab alla musta mulla,

kena kirstu keske’elle,

valge laudade vahele. (Kodavere)

Selle kõrval, et kordused teenivad rahvalaulus ja teistes pärimuslikes tekstides mäletamist, mingi kogemuse jäädvustamist ja põlvest põlve edastamist – see tähendab, et nad on kestvuse «tööriistad» – selle kõrval teeb kordus laulust maagilise vormeli. Laul on ühtlasi loits.

Erinevalt sõnadeta heliteosest, mis kehtestab end meeleolude «maalimisega», on laul alati sõnumi sisendamine. Mitte ainult rõõmu, kurbuse, armastuse, igatsuse, vihkamise või mõne teise tunde verbaliseerimine muusika saatel, vaid eeskätt meelemõjutus, ehk siis nagu meil endil tavaks öelda, meeleliigutus.

Uku Masing ongi eestlaste jt soomeugrilaste puhul pidanud «meelt» kui mõistuse, hoiaku, käitumise ühisnimetajat kõige tähtsamaks. «Eestlasele ja soome-ugrilasele on põhieelduseks, et ainult siis, kui tal on kerge, ta «meel lahke», siis on ta õige inimene, tal on «inimese mõnu»,» kirjutab Masing essees «Taevapõdra rahvaste meelest».

Tarvitseb vaid sellega seoses mõelda väljendile «laul teeb rinna rõõmsaks», et mõista: tegemist on meeleseisundiga. Laul liidab üheks lahutamatuks tervikuks laulja, sõnad ja viisi. Seesugusele laulu imelisele väele ühendada lauljas aeg ja ruum, õieti muuta laulja ise oma aja ja ruumi valitsejaks, vabastada ta meel, toetub ka eesti rahvusmütoloogia.

See juhatab meid tagasi eesti luulekunsti rajaja Kristian Jaak Petersoni juurde, kelle lauludeks nimetatud looming jääb eesti rahvale tundmata terveks sajandiks (Kr. J. Petersoni «Laulud ja päevaraamat», 1818–1819 ilmub esmakordselt tervikuna alles 1922). Oodis «Laulja» (1819) leiamegi «jooksmas laulu ilusa tulise oja» otsekui kaljult alla langeva kose või pilvedest kärgatava äikese. Ja «austatud laulja» ise astub meie ette kui «valguse allikas», keda rahvad kui vaikivad merekaljud jäävad hardalt kuulama. Teises sama kuulsas oodis «Kuu» (1818) näeb Peterson laulu allikat eesti keeles, küsides retooriliselt Kas siis selle maa keel / Laulu tuules ei või / Taevani tõustes üles / Igavikku omale otsida?

Nagu öeldud, Petersoni luule vormistub eesti kirjanduskaanoni osaks, Gustav Suitsu abiga koguni nurgakiviks alles 1920ndatel aastatel, mil oma vaod on sinna jätnud juba Koidula, Kuhlbars, Liiv, Haava, Enno ja Suits ise. Küll aga saab otsustavaks «eestluse kui ajaloolis-poeetilise ideoloogia tekkel» (Jaan Undusk) Petersoni rootsi keelest saksa keelde mugandatud ja kommenteeritud ning 1822. aastal ilmunud Christfried Gananderi pärimuslooline seletussõnastik «Mythologia Fennica».

Sellele toetudes ning antiikmütoloogiat eeskujuks võttes loob Friedrich Robert Faehlmann rea saksakeelseid eesti kunstmuistendeid, väites need olevat rahvaehtsad. Üks neist, «Vanemuise laul», räägib taevast Tartu Toomemäe hiide laskunud laulujumalast, kes mänginud kandlel eelmängu ja laulnud lõpuks hümni, mis kõiki kuulajaid sedavõrd haaranud, nii et «Emajõgi peatas oma jooksu» ja «vaikus valitses kokkutulnute seas».

Selles kuulajaid vakatama panevas võimes kattuvad Vanemuine ja Petersoni «Laulja». Et aga laul ennekõike lauljat ennast liigutab, teda ülendab ja puhastab – nagu eespool rõhutasin – seda loeme Faehlmanni müüdistki: «Ja ta oli oma laulust nii haaratud, et nuttis palavaid pisaraid, mis tungisid läbi ta kuue ja seitsme särgi.»

Seejärel, nagu Faehlmann jutustab, lendas Vanemuine Vanaisa, st Jumala eluhoonetesse, et tallegi mängida. Ja et inimesed laulu ei unustaks, saatvat Vanemuine aeg-ajalt oma käskjalad maa peale. Nii lõpeb muistend Vanemuisest.

Kuid Eestis endas tähendab see algust, eestlaste kui rahvuse sündi. Ehk nagu Paul-Eerik Rummo eestlaste üldlaulupeo sajandale sünnipäevale pühendatud albumis «Laulud nüüd lähevad» (1971) tõdeb: «Laulus lausuti eesti rahvuse sünnisõnad.»

1865. aastal Johann Voldemar Jannseni eestvedamisel asutatakse Tartu meeskoori- ja segakoorilaulu selts Vanemuine, eeskujuks 19. sajandil Kesk-Euroopas hoogustunud koorilaululiikumine. Saksamaal ja Šveitsis toimunud ühislaulmiste mõjud kanduvad ka Baltikumi ja kohalikud saksa meeskoorid korraldavad oma laulupidusid.

Tallinnas näiteks 1857. ja 1866. aastal toimunud saksa kooride laulupüha kestab mitu päeva, ühendades endas kireva rongkäigu, pidusöögi koos kõnedega, kontserdid ja võistulaulmised. Need balti-saksa eneseteadvust kergitavad laulupeod on väljakutseks eestlastele, kes kirikute ja kihelkonnakoolide juurde koondunud kooridega on juba saanud esineda mõisnike, pastorite ja teiste tähtsate tegelaste ametijuubelitel, sünnipäevadel.

Vanemuise seltsi üheks hooleks saabki, kuidas väärikalt tähistada 1869. aastal poole sajandi täitumist eestlaste vabastamisest pärisorjusest. Võib ju oletada, et «priiuse saamise» tähistamine on ettekääne peo korraldamise loa saamiseks. Nii nagu siis, nii ka Nõukogude ajal on laulupidu ikka millelegi pühendatud. Aga see on vaid laulupeo kest. Peo enda sisuks on rahva pühitsemine laulus. Ja ülalöeldut korrates: algusest peale on laulupidu olnud eestlaste meeleavaldus.

Üldlaulupeo traditsiooni algatamisest kujuneb Jannseni teine elutöö (esimeseks on Perno Postimehe asutamine 1857). Nõnda võime Johann Voldemar Jannsenit Kreutz­waldi kõrval pidada samuti «rahvuse isaks». Jannsenile on ette heidetud tema alavääristavat suhtumist regivärsilisse rahvalaulu. Kuid eri murretes lauldavad laulud vajanuksid samuti «tõlkimist» 1860ndatel alles kinnistumisjärgus olevasse eesti ühiskeelde.

Liedertafel’lik koorimuusika oma lihtsa harmoonia, liikuva meloodia ja vahelduva rütmiga on olnud kergemini omandatav, n-ö kokku lauldav. Kuigi rituaalid ja isamaalise lauluklassika vorm on laenatud saksa kultuurist, on eestlastel ja lätlastel õnnestunud üldlaulupeost kujundada ainulaadne muusikaline suurvorm, mis oma korduvusega teenibki just kestmist.

Me elame laulupeost laulupeoni. Me oleme elus, kuni laulame.