/nginx/o/2016/04/07/5239797t1h8f5c.jpg)
/nginx/o/2009/06/26/198954t1hdc55.jpg)
Urve Eslas: terve mõistus võitis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pool kuud tagasi riigikogus kiiruga vastu võetud, pronksöö kiiluvees hirmust ja vihast sündinud seadusemuudatus on juba sellest ajast terava poleemika esile kutsunud, kui see oli alles mõte vaimseid nahkpükse ja säärsaapaid igatsevate poliitikute peades.
Eile tuli Kadriorust kinnitus, et kuigi Savisaar palus presidendil jätta muudatused karistusseadustikus välja kuulutamata, jättis Ilves muudatused karistusseadustikus välja kuulutamata.
See on ainuõige otsus mitmel põhjusel. Kaks olulisemat toob välja ka president: esiteks, kui tahes hea eesmärgi nimel ei saa piirata inimeste õigust vabalt koguneda, kritiseerida võimu, tegeleda loometööga ning jõuda teadustöös järeldustele, mis vastanduvad levinud tõekspidamistele. Teiseks, kui inimest karistatakse korratuses osalemises eest, millega pelgalt võib kaasneda purustamine või süütamine, muutub põhiseaduslik kogunemisvabadus sisutuks.
Lisaks veel inimlik argument: kui riigikogus seadusemuudatuse poolt hääletanud poliitik ütleb, et tegu oli eelarvekemplustest väsinud vaimu otsusega, on selge, et nii ei peaks sündima seadused, mille järgi otsustatakse inimeste vabaduse üle.
Ilvese lause aga, et demokraatliku riigi seadusloomes tuleb juhinduda enam kui kaks aastatuhandet tagasi Vana-Roomas öeldust: seadusi ei või teha viha ajel, neid tuleb teha õigluse ajel, tuleks meeldetuletuseks riigikogu seinale riputada.