Südamearst Rein Vahisalu.

FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

Kui tervisesport tervist kahjustab, on kogu asjast hoopis valesti aru saadud. Südamearst Rein Vahisalu kirjutab, et raskete südamehaigete asemel on kardioloogi ukse taga koha sisse võtnud heas või väga heas kehalises toonuses ja täies elujõus keskealised mehed.

Vanarahvakalendris oli lugematu arv igasuguseid päevi, kus tohtis seda teha ja toda polnud mõistlik teha. Tegevused sätiti puhkusega tasakaalu. Jõu jaotamine aastakümnetepikkusel skaalal oli ühtlane, koormusi limiteeriti, jälgides enesetunnet ja kasutades mõistust. Positsioneeriti end kindlamalt olulistes toetuspunktides: elukohas ja perekonnas. Piiblis on inimese elureeglistik punktide kaupa kirjas.

«Pea pühapäeva!» oli käsk ja kohustus. Oli kõrgem ülemus, kes karistab, kui tema korraldusi ei täida, seega oli hirm, mis küll rohkem kohustusena välja nägi. Nüüd oleme kõiges ise peremehed, ja ego möllab ebastabiilses otsatus liberaalsuse segadikus. Kuidas saab uues situatsioonis südame olukord stabiilne olla? Ei saagi.

Nii loemegi lehest: tervist (süda sinna hulka arvatud) tugevdaval üritusel pole jälle kellegi süda vastu pidanud. Polikliinikus kardioloogi ukse taga istuvad praegusel ajal uued inimesed. Raskete südamehaigete asemel (reumast tingitud südameklapirikked, südamelihase nõrkusest põhjustatud krooniline südamepuudulikkus jt) on koha sisse võtnud heas või väga heas kehalises toonuses ja täies elujõus keskealised mehed. Mis neil küll mureks võiks olla?

«Eelmine aasta oli ränk, sebisin uue töökoha välja, aga Tartu maraton oli tulemas, ma polnud pool aastat liigutanud. Hakkasin jooksma, jalgrattaga sõitma, suusatama, jõusaalid, särgid-värgid, võtsin personaaltreeneri, kes mulle nädalaplaanid ette joonistas, viimase peal, kuni kukkusin haiglasse, kiirabi viis jõusaalist minema. Süda kloppis, pilt kadus eest, pea käis ringi. Valvetoas pandi tilgutit.»

Pärast ülesturgutamist räägib projektijuht edasi: «Mängin tennist. Me peame oma kambaga igal suvel Madeiral turniiri, nelikümmend kraadi sooja ja kahetunnine mäng, auhinnarahad ja puha, ikka võidu peale. Üks vend minestas ära, kohalik arst ütles, et tehke tund aega ja kolme­kümne kraadiga, kui rohkem ei jõua. See pole tõsine jutt, ega ma invaliid ei ole, mina teen tennist kaks tundi neljakümne kraadiga edasi ja arst tehku mu pulsiasjad korda!»

Järgmisel patsiendil segab kõrge vererõhk jalgrattatrenni tegemast: «Ei, mis, ma ikka harrastustegija, rulluisk ja ratas, sekka jõusaali ja spinningut, sõidan 40 kilomeetrit päevas, no vahel Xdreami – kanuu, jooks ja ratas, kümme tundi järjest –, aga see ju aeroobne, see ju puhkus.»

Pärast arsti selgitusi on mees hämmingus: «Ma teen ometi pulsimeetri järgi, madalama pulsiga pole mul mõtet teha, see ei anna treenitust, olen proovinud 160ga, mis on selgelt alla treenituse normi, mingi 60 protsenti, mõttetu tegevus! Ma loksun 150–160se pulsiga ju tühja, pole mõtet aega raisata!» Soovitusele koormust vähendada vastab ta õlakehituse ja ninakirtsutusega.

Olukord on aga selline: kui 48-aastane firma arendusjuht oma spidomeetri pealt numbreid vähemaks ei keri, teeb politsei talle esialgu hoiatuse. Kui jätkab, karistatakse rangemalt. Ja siis kirjutatakse talle ühel heal päeval välja trahvikviitung, mille peal on tempel. Templijäljendil on kaks sõna: «insult, raske puue». Sugulased võivad ratastoolis mehe invaliidsuskomisjoni uksest sisse lükata.

«Fitness – Bodypump,» vilguvad uhketel majadel uhked reklaamid. Ka mersu ukselt võib neid lugeda: tule klubisse, võta sõber kaasa! Eestisse tuuakse imenimega tegevusi; mida segasem nimi, seda rohkem müüb, mäng on uudishimu peal. Voldikud on ilusate inimeste piltidega, täis võõrsõnu, värvilisi graafikuid ja pulsinäitudega tabeleid. Uurin üht sellist. Kus on vererõhk, kas üldse mõõdate? Ei leidnudki.

Raske kontingent on endised spordimehed. Nendel on aastatetagune tegemise hasart veres ja nii lammutatakse edasi passi ja peeglisse vaatamata, aga keha keeldub iga aastaga üha rohkem ja rohkem kaasa tulemast. Mis muud kui polikliinikusse asja uurima.

Tihe rebimine kohtade ja aegade pärast käib Tartu maratoni lõpuprotokollis 1000.–2000. kohani. Kuidas saab siis kolleegile, naabrimehele, sõbrale ja sugulasele alla jääda. Võtta osa Tartu maratonist, omada nahkpintsakut ja ära käia «Savoy balli» etendusel – niisugused tingimused esitati kunagi õigele eesti mehele. Kas praegusele esitatakse uued nõuded? Eks ikka, uurime. Pintsakuga on selge, selle asemel on pulsikell. «Savoy balli» võib asendada Robbie Williamsiga. Jääb Tartu maraton.

Tehnika progressi eest pole pääsu. Aparaadid täiustuvad, varsti võtavad inimestelt võimu üle. Köögipliit ongi juba võtnud: piniseb vastu, õiendab, kui valesti vajutad, ja tal on enamasti õigus. Vanakesed ei saa enam poeletist klaasi tagant leiba kätte: ei oska nupule vajutada, klahvi alla lasta, kangi pöörata. Meditsiinitehnika müügijuht esineb hoogsalt: meie firma pakub laias valikus tervisemõõtureid – ostke pulsikelli, sammulugejaid, vererõhumõõtureid, higimõõtureid, hingamismõõtureid, kohe on tulemas ka… ainult meie firmast!

Paigaldage magamistoa seinale uinumiskell, elutoa seinale päris kell, söögituppa söögikell, pliidi külge pliidikell. Kui jooksma lähete, pange sääre külge sammulugeja, randmele pulsilugeja, botasele kilomeetrilugeja, rinda torgake hingamismõõtur, vöö ümber tõmmake pekimõõtur, peapaelale kleepige kaifimõõtur.

Tervis on alasti kistud: arvudeks, näitudeks, diagrammideks, skeemideks ja märksõnadeks lahti riietatud. Uus tase, sellises alastuses pole teda varem arstikabinetis näinud, lõdiseb teine, kahju hakkab. See on ju mõõtmisele orienteeritud mõõdikmeditsiin, mille fännklubi iga päevaga suureneb.

Aga müügijuhil on lisaks uudis teatada. «Firma portfelli saabub kohe äratuskell kombineeritud pulsikellaga – ärgates on teie südamele juba kaheksakümnene takt ette antud, nii saate ennast kohe korralikult käima tõmmata, ilma aega raiskamata.»

Kabinetis on uus patsient. Vastuvõtule on tulnud jalgrattamees, kes sõitis sada kilomeetrit maha ja vaatas sõidu ajal ainult pulssi, neli tundi järjest vaatas pulsikella! Vaat nii peab oma tervist jälgima, on ta oma saavutuse üle uhke. Arst aga poetas vahele: kas midagi muud ei vaadanud, metsa, põldusid, lagendikke, heinamaad ja päikesepaistet, maju, pilvi, taevast – need ei hakanud silma?

Neli tundi järjest, üks silm asfaldil, teine silm pulsikellal – kükloop selline, mitte inimene.

Viimase mehe peale ei saa Tartus Toomemäel üks noor mees enam vaikselt olla. Ta on tekkinud olukorraga üldiselt kursis, saalib ju iga päev tema eest mööda nii akadeemiline noorus kui ka ontlik linnarahvas. Ja Kristjan Jaak prahvatab raudsete huulte vahelt välja: kas siis meie südame keel pole väärt, et teda kuulata, kas siis meie südame hääl ei või oma laulu tuules taevani üles tõstes omale igavikku otsida, et teda alati ja igavesti usaldada, temast aru saada, tema helide järgi juhinduda ja talle parajaid tegevusi välja pakkuda?

Kas siis meie südame hääl on tõesti nii väeti ja nõrguke, et me teda ei märka ega temast lugu pea? Kas me tõesti peame igast ilmakaarest pealevalguvaid võõraid sõnu ja läikivaid pilte ilusamaks kui meie endi südameist sirguvaid tundeid ja rinnust kostvaid hääli, kas me tõesti peame pimesi jumaldama arvuderäga, veidraid kritseldusi ja piiksusid ja prääksusid ja inimese asemel nägema kohvrit, mille sees karglevad tühipaljad virvatulukesed?

Tartu maraton jäi ennist lahtiseks. Tõid ju meie veterankergejõustiklased kahe nädala eest MMilt kotiga medaleid. Vanusegrupis «80+» tegi meie mees isegi maailmarekordeid. Ei lähe nagu eelmise jutuga kokku. Aga läheb küll, ja kuidas veel, sobib isegi käesoleva jutu lõpetamiseks. Asi on selles, et maailmarekorditegija jõudis «80+»-ni tasa ja targu, oma sisemisi hääli, ka südamehääli kuulates, neid usaldades ja nendele toetudes, ja liikus elus edasi mõistuse, tasakaalu ja meelerahu kehtestatud kiirusel.