Pelgalt karistuse kartus ei tee õiguskuulekaks
Juhtkiri: ülekaristamine
1. juuli 2009, 00:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on 1,3 miljonit elanikku ning karistusregistri andmetel on meil karistatuid 484 529, see tähendab, et veidi vähem kui kolmandik kõigist Eesti inimestest. Neist omakorda on umbes kolmandik karistatud kriminaal-, ülejäänud väärteo korras.
Ühest küljest on õiglane, et inimene, kes kuri- või väärteo sooritab, ka seaduses ettenähtud karistuse saab. Kui inimese käsi tõuseb teise inimese või võõra vara vastu, siis on tema koht vangimajas.
Kui asuti uut liiklusseadust välja töötama, oli sellegi juures oluline avalikkuse ootus joobes juhtimise karmimaks karistamiseks. Pealegi, on ju ebaloogiline, et olgu juht roolis jääknähtudega või raskes joobes, karistus on ikka üks. Seepärast näib piir, mis tänasest on tõmmatud 1,5 promilli juurde, üsna mõistetav.
Teisest küljest: kas Eesti inimesed on kuidagi eriti altid õiguskuulmatult käituma? Vaevalt. Kas Eesti inimesi suudab seaduse täitmisele kutsuda vaid hirm karistuse ees? Mõnda kindlasti, kuid enamikku, tahaks loota, et ei. Kas karistamine on ainus viis õiguskuulekuse suurendamiseks?
Ilmselt mitte. Seega võiksid karistuspoliitika väljatöötajad analüüsida ka neid võimalusi, kuidas saaks inimesi hoida tegemast karistust väärt tegusid, see tähendab, et rohkem tuleb tegeleda õigusrikkumiste ennetamisega.
Tänases Postimehes toob Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak terase näite narkootikumidest. Mõnuainete tarvitamine on Eestis peaaegu täismahus kriminaliseeritud, küsimus on vaid selles, kui palju jõuab politsei nende juhtumitega tegeleda.
Kui selle teadmisega lugeda erinevaid noorte tervisekäitumise uuringuid, siis – uimastite populaarsust arvestades –, oleks teoreetiliselt võimalik, et näiteks 15–16-aastastest noortest oleks veerand uimastitega seotud kuritegude eest karistatud. Sest just nii palju on selles vanuses inimesi, kes on mõnda narkootikumi proovinud.
Ent üldiselt me ei näe politseinikke koolipidusid narkotestidega piiramas. Küll aga panustatakse noorte teavitustöösse. Kas piisavalt, on iseküsimus.
Niisiis – seaduse rikkumine peab saama karistatud. Ent nii nagu pole mõistlik inimest iga pisikese pahateo eest kohe trellide taha pista, ei saa ka ainult karistuse korrigeerivale jõule lootma jääda.
Ülekriminaliseerimine on sama halb kui oleks alakriminaliseerimine: kui karistusi pole, tekib karistamatus, kui kõik on karistatud, tekib karistuskartmatus.
Tasakaalupiir on kusagil vahepeal ja selle peavad kriminaalpoliitika asjatundjad ka leidma.