Jaak Aaviksoo: alasti gümnaasiumi algus

Haridusminister Jaak Aaviksoo. Foto: Heiki Rebane/BNS

Erinevalt Vana-Kreekast ei tule tänapäeva gümnasistidel riideid seljast heita ja «ihuliste harjutustega» tegeleda. Küll aga tuleb kõigil gümnaasiumidel endil «alasti», ilma põhikoolita, vastastikku jõudu ja vaimu katsudes tõestada oma elujõudu, kirjutab haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.

Enam kui paari tuhande aasta eest oli gymnasion (γυμνάσιον) «ihuliste harjutuste» koht, kus valmistuti näitama oma kehalisi ja vaimseid võimeid avalikul jõukatsumisel. Gümnaasiumile andis nime asjaolu, et vastavaid harjutusi sooritati alasti – gymnazo (γυμνάζω). Siit sissejuhatav järeldus: ka koolid muutuvad ajas.

Tänases ilmas on gümnaasium (high school, lukio etc) eelkõige akadeemiline kõrgem kool, mis järgneb üldiselt kohustuslikuks tehtud põhikoolile ja eelneb ülikoolile. Ajaloo keerdkäigud on meie tegelikkuses ja teadvuses teinud gümnaasiumist (varem keskkoolist) nn täistsükli- või torukooli, kuhu minnakse esimesel koolipäeval ja kust «astutakse ellu» 12 aastat hiljem pärast küpsuseksameid. Kõik, mis jääb väljapoole – eraldi toimivad põhi- ja algkoolid ning kutseõppeasutused –, on justkui lisandused või ripatsid, mis on mõeldud neile, kes gümnaasiumidesse ei pääse. Arusaamine, et nii ei saa, küpses kaua, ent nüüd on otsused tehtud ning äsja alustanud iseseisvad riigigümnaasiumid Viljandis, Haapsalus ja Jõgeval saavad eelseisvatel aastatel kindlasti lisa. Teerajajaks oli loomulikult 15 aasta eest alustanud Hugo Treffneri gümnaasium, kes on tõestanud klassikalise gümnaasiumi elujõudu.

Vundament on kodu ja põhikool

Hea haridus ei alga parimast gümnaasiumist, see algab heast kodust ja alusharidusest, mida toetab riik. Haridusmaja ehitatakse tugevale, kodulähedasele ja kõigile võrdseid võimalusi pakkuvale põhikoolile. Seepärast on iseseisvate gümnaasiumide (taas)loomine tarvilik eelkõige põhikoolide emantsipatsiooniks, mitte gümnaasiumiastmete iseseisvumiseks. Põhikoolid peavad saama iseseisvateks õppeasutusteks, mitte olema vaid gümnaasiumiastme ettevalmistuskoolid.

Praegusele Eesti koolile otsa vaadates tundub üha enam, et meie ametlikus haridusmõtlemises on olnud liiga palju Tallinna ja liiga vähe Missot. Väikese Eesti haridusimperatiiv peab aga olema võrdne võimalus igaühele ja igal pool. Ka siis, kui inimesed koonduvad üha enam linnadesse, mis pakuvad rohkem töökohti ja muid väljakutseid.

Näiliselt katabki gümnaasiumivõrk kõiki linnu-valdu, ent tasapisi on maad võtnud tunne, et hea gümnaasiumihariduse saab ikkagi ainult Tartus ja Tallinnas, vahest ka Pärnus või Narvas. Seda vaatamata enam kui 200 gümnaasiumiastme olemasolule rohkem kui pooltes linnades-valdades. On pea paratamatu, et enamik neist ei suuda pikemas perspektiivis tagada vajalikku kvaliteeti ega valikuid ning on kohaliku patriotismi pantvangis. Riigigümnaasiumide idee sündiski arusaamisest, et riigil lasub kohustus tagada ligipääs konkurentsivõimelisele gümnaasiumiharidusele vähemasti igas maakonnas.

Koole luuakse koostöös

Valitsuses ja riigikogus valiti gümnaasiumivõrgu korrastamiseks koostöö, mitte jõu kasutamise tee. Liigume samm-sammult, seades eesmärgiks jõuda lõpule aastaks 2020. On igati mõistetav, et suuremad linnad jätkavad munitsipaalgümnaasiumidega. Sama arusaadav on mitmete tõmbekeskuste soov säilitada gümnaasiumiaste. Oleme valmis ka nendel juhtudel otsima mõistlikke lahendusi nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis.

Praeguseks on kokkuleppel kohalike omavalitsustega loodud riigigümnaasiumid Viljandis, Jõgeval ja Haapsalus, mille koolipere alustas 1. septembril värskelt renoveeritud koolimajades. Renoveeritud koolihoones alustas õppeaastat ka Nõo reaalgümnaasium – riigigümnaasium alates 1994. aastast. Kokkulepped riigigümnaasiumide asutamiseks on saavutatud Võru, Jõhvi, Tartu ning Pärnu omavalitsusega, peatselt algab sealsete koolihoonete korrastamine. Heade kavatsuste kokkulepe on sõlmitud Põlva ja Valgaga. Peame sisukaid läbirääkimisi riigigümnaasiumi asutamiseks Paide, Narva, Kärdla ja teistega.

Riigigümnaasium on ühtaegu nii võimalus kui ka vastutus. Iga riigigümnaasiumi õigustatud ambitsioon peab olema saada paremaks kui Hugo Treffner, Gustav Adolf või Miina Härma. Esimeste «alasti» gümnaasiumide õnnestumisest sõltub muutuste kiirus ja lõpptulemus. Ja aeg annab arutust, mis saab traditsioonidega liidetud põhikoolgümnaasiumidest, kes on otsustanud jätkata ühe asutusena.

Kasu kasvab põhi- ja kutsekoolidele

Nagu öeldud, võiks suurim kasu ettevõetud muudatustest kasvada hoopis põhikoolidele. Enamik põhikoolidest on seni olnud peidus torukoolide kõhus, ilma oma näo ja nimeta. Vähe oleme seni rääkinud põhikoolidest ja nende saavutustest, kuigi seal õpib enam kui 80 protsenti kooliõpilastest. Nüüd, iseseisvana, tekib ka neil võimalus silma paista ja tõestada, et põhikoolgi saab olla parim. Ja kodulähedaste põhikoolide võrk ulatub edaspidigi pea igasse Eesti valda.

Põhikooli lõpetamisega kaasneb edaspidi ka paratamatu ja sisuline valik edasiste haridusteede vahel: gümnaasium või kutseõppeasutus. On oluline, et tagaksime kõigile lõpetajaile võrdsed võimalused, mis sõltuvad üksnes noorte eelistustest ja võimetest. Peab lõppema olukord, kus iseseisva põhikooli lõpetaja võimalus omandada gümnaasiumiharidus oli poole väiksem kui torukoolides, mille gümnaasiumiastmed eelistasid «omasid». Kohustus võtta gümnaasiumi õpilasi võrdsetel alustel laieneb ka neile koolidele, mis jätkavad torukoolidena.

Gümnaasiumide iseseisvumisega muutub ka kutseõppeasutuste staatus. Gümnaasium ja kutseõppeasutus saavad olema võrdsed valikud pärast põhikooli lõpetamist.

Kutseharidus olgu põhikoolilõpetaja teadlik valik, mitte hädavariant üldharidusest väljalangejaile, midagi, millega õpetajad ähvardavad sõnakuulmatuid. Uue kutseõppeasutuse seadusega on paremini tagatud tööturul nõutud praktiliste oskuste omandamine ja iga lõpetaja saab tulevikus lisaks haridustunnistusele ka kutsetunnistuse. Kutseõpe on esmavalik neile, kes eelistavad praktilisi oskusi ning soovivad kiiremini, kahe kuni nelja aasta järel, tööle asuda. Gümnaasiumi- ja kõrgkooliõpe kestab kuuest kümne aastani ja eeldab hoopis suuremat püsivust ja pingutust. Ilmselt on vaja jõudumööda karmistada ka nõudmisi nii gümnaasiumiõppes kui ka kõrgkoolides.

Eelseisvatel aastatel otsime kindlasti võimalusi arendada koostööd (riigi)gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste vahel. Põhjanaabrid on pidanud võimalikuks luua tervet maakonda hõlmavaid ühendkoole, mille laiali paiknevates kampustes õpivad kutse- ja üldharidusõppekavade alusel üle 4000 õpilase. Meie võiksime alustada sellest, et luua võimalus vahetada õpetajaid ja tagada kõigile õpilastele võimalus omandada osa haridusest vastavalt kas gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Praktilised oskused on kasuks igale koolilõpetajale ja sügavamad teadmised mõnes aines teevad kutsekooli lõpetajaile lihtsamaks hiljem oma õpinguid kõrgkoolis jätkata.

Erinevalt Vana-Kreekast ei tule tänapäeva gümnasistidel riideid seljast heita ja «ihuliste harjutustega» tegeleda. Küll aga tuleb kõigil gümnaasiumidel endil «alasti», ilma põhikoolita, avalikult esineda, vastastikku jõudu ja vaimu katsuda ning tõestada oma elujõudu ja jätkusuutlikkust.