Aeg-ajalt kurdetakse, et pealekasvav põlvkond ei saa enam vähegi mõistlikult aru nõukogudeaegsest eluolust, aga ka kirjandusest, lauludest, maalidest, filmidest jne. Jutt jumala õige. «Seitsmes rahukevad» või isegi «Saaremaa valss» eeldavad juba tolle aja igapäevase elu ja olu seletamist. Igapäevast elu elati repressioonide ja jaburuste ahistuses, aga elati ometi. Paraku tahetakse tolle minevikuga hüvasti jätta kas kommunistliku režiimi kuritegudele keskendudes või siis režiimi jaburusi naeruvääristades.
Küsimus on: kas on tähtis, et uued põlvkonnad suhtuksid tollesse aega põlguse ja äratõukamisreaktsiooniga, mis ei vaja ega vääri pikemaid seletusi, või on tähtis, et pealekasvavad põlvkonnad mõistaksid nõukogude aega (ja üldse ajalugu) võimalikult adekvaatselt?
Kui me ei taha, et nõukogudeaegne elu ja olme, kultuuriilmingud, kirjandus ja kunstid kinnistuvad kõverpeegliklišeedena, siis tuleb toda aega kirjeldada võimalikult täpselt. (Henn Risto Mikelsaare äsja ilmunud päevikromaaniga «Kaugel näen» lisandus üks selline seletav panoraam.)
Nõukogude ajal (Eestis kaks, Venemaal kolm inimpõlve) pandi proovile aastatuhandetega lihvitud inimühiskonna väärtused: ustavus ja usk, vastupidamine ja lootus, truudus ja armastus. Kindlasti on sellised väärtused igale terrorirežiimile vastumeelsed ja nad satuvad surve alla. Aga nii lihtne see pole, et kommunistliku ideoloogia valitsemise all kadusid usk, lootus, armastus, ustavus ja truudus ning nüüd tuleb nad vabaduse (mis standardses poliitkorrektses peavoolumõtlemises tähendab demokraatiat ja turumajandust) olukorras uuesti üles leida. Need väärtused säilisid kõigest hoolimata ka sovetiseeritud Eestis ja aitasid elus hoida inimesi ja rahvast ja arusaamist nende väärtuste eneste tähtsusest. Pole ka kindel, et liberaalse turumajanduse ühiskonnas on need väärtused garanteeritult ühiskondliku korra kaitse all ja neid ei ähvarda mitte mingi inflatsioon.