Mati Hint: nõukogude aeg ja väärtused

Mati Hint Foto: SCANPIX

Liberaalse maailmavaate kaitsekilbi taga õõnestatakse tänapäeva maailmas ja silmanähtavalt ka Eestis väärtusi, mille najal inimene on eristunud loomariigist ja loonud tsivilisatsiooni. Armastus on pagendatud, asemele on tulnud suhe, kadunud on ausus ja õiglus, arutleb Mati Hint Sirbis.

Aeg-ajalt kurdetakse, et pealekasvav põlvkond ei saa enam vähegi mõistlikult aru nõukogudeaegsest eluolust, aga ka kirjandusest, lauludest, maalidest, filmidest jne. Jutt jumala õige. «Seitsmes rahukevad» või isegi «Saaremaa valss» eeldavad juba tolle aja igapäevase elu ja olu seletamist. Igapäevast elu elati repressioonide ja jaburuste ahistuses, aga elati ometi. Paraku tahetakse tolle minevikuga hüvasti jätta kas kommunistliku režiimi kuritegudele keskendudes või siis režiimi jaburusi naeruvääristades.

Küsimus on: kas on tähtis, et uued põlvkonnad suhtuksid tollesse aega põlguse ja äratõukamisreaktsiooniga, mis ei vaja ega vääri pikemaid seletusi, või on tähtis, et pealekasvavad põlvkonnad mõistaksid nõukogude aega (ja üldse ajalugu) võimalikult adekvaatselt?

Kui me ei taha, et nõukogudeaegne elu ja olme, kultuuriilmingud, kirjandus ja kunstid kinnistuvad kõverpeegliklišeedena, siis tuleb toda aega kirjeldada võimalikult täpselt. (Henn Risto Mikelsaare äsja ilmunud päevikromaaniga «Kaugel näen» lisandus üks selline seletav panoraam.)

Nõukogude ajal (Eestis kaks, Venemaal kolm inimpõlve) pandi proovile aastatuhandetega lihvitud inimühiskonna väärtused: ustavus ja usk, vastupidamine ja lootus, truudus ja armastus. Kindlasti on sellised väärtused igale terrorirežiimile vastumeelsed ja nad satuvad surve alla. Aga nii lihtne see pole, et kommunistliku ideoloogia valitsemise all kadusid usk, lootus, armastus, ustavus ja truudus ning nüüd tuleb nad vabaduse (mis standardses poliitkorrektses peavoolumõtlemises tähendab demokraatiat ja turumajandust) olukorras uuesti üles leida. Need väärtused säilisid kõigest hoolimata ka sovetiseeritud Eestis ja aitasid elus hoida inimesi ja rahvast ja arusaamist nende väärtuste eneste tähtsusest. Pole ka kindel, et liberaalse turumajanduse ühiskonnas on need väärtused garanteeritult ühiskondliku korra kaitse all ja neid ei ähvarda mitte mingi inflatsioon.

Kultuurikatkestused on tänapäeval ülemaailmne nähtus, aga kommunismi ideoloogia all olnud maadel on kultuurikatkestuse oht mitmekordne. Esiteks on põlvkondadevaheline mõistmine raskendatud kommunistliku ja postkommunistliku elu ja eluolu erinevuse tõttu. Teiseks on suhtumine kommunistliku aja eluolusse ja kultuuri üleolev, see hinnatakse madalaks automaatselt. Kolmandaks on põlvkondadevaheline mõistmine praegu ohus ka seetõttu, et internetipõlvkonnana kasvav noorus ei väärtusta kultuuri (olme kaasa arvatud) tundmist ajalises sügavuses (vertikaalselt, juurtega), vaid pigem ajas pinnaliselt-fragmentaarselt ja ruumis laiahaardeliselt (horisontaalselt), interneti- ja digieelne elu näib primitiivne. Neljandaks muutuvad / on juba muutunud pealekasvavas põlvkonnas kõik traditsioonilised väärtused, sest needki pärinevad primitiivsest ajast.

Ülikoolides tajutakse, kuidas nõrgeneb haritlaste põlvkondadevaheline suhtlemine. Hämmastaval kombel suudeti Tartu ülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis ka kõige stalinistlikumal ajal Eesti professorkonna ülisuurte inimkaotuste tingimustes säilitada õppejõudude ja üliõpilaste vahetu kontakt – väärtuste edasikandumise üks eeldusi. Tänapäeval ei õpi õppejõud enam oma üliõpilasi tundma. Üldine salatsemine ja salastamine (delikaatsed isikuandmed!) seab kahtluse alla isegi õiguse avalikult tunnustada andekaid üliõpilasi. Ja kas kogu ühiskonnas on teisiti?

Mida ühist on nõukogude elul ja traditsioonilistel lääne väärtustel? Tundub, et mitte midagi. Siiski ei ole võimatu, et väärtuste vallas on kommunistliku ideoloogia all elanute ja nn läänelike väärtustega inimeste erinevus väiksem kui põlvkondadest tingitud väärtuste lahknemine: sest pealekasvav põlvkond võib põlastada nii nõukogude režiimi koos kõige tolleaegsega kui ka eelmiste põlvkondade väärtusi ajast ja arust dogmadena; ei üks ega teine sobi kokku liberaalse maailmavaate kõikehõlmava vabadusega.

Liberaalse vabaduse aeg ja väärtused

Väärtused on Eesti poliitilises ja muuski sõna­pruukimises sageli korratav ja otse argumendina esitatav sõna, vahel täienditega varustatult ka läänelikud või demokraatlikud väärtused. Ammu enam ei nimetata neid väärtusi nimepidi: on väärtused, mis justkui ei kuulu vaidlustamisele, sest need on läänelikud ja nendel põhineb lääne demokraatia, aga mis need väärtused on, seda me ei tea või siis peab see olema enesestmõistevalt niigi selge, ilma nimetamata.

Kas nimetatakse ausust, sõnapidamist, truudust? Ei nimetata. Kas ausõna maksab enam? Ei maksa, poliitikute süümevannegi on unustusse vajunud kui uue iseseisvuse lapsepõlve ajutine tseremoonia. Kas monogaamia ja pikka aega kestev paarisuhe on veel väärtus? Ei ole, tervisekaitsjateks maskeerunud meelelahutustööstuse teenrid propageerivad juhusuhteid. Kas solidaarsus (Üks kõigi, kõik ühe eest) ja kaastunne on Eestis veel väärtused? Ei ole, võitjate ideoloogia väärtustab juhtmõtet Uppuja päästmine on uppuja enda asi.

Liberaalse maailmavaate kaitsekilbi taga õõnestatakse tänapäeva maailmas ja silmanähtavalt ka Eestis väärtusi, mille najal inimene on eristunud loomariigist ja loonud tsivilisatsiooni. Läänelike väärtuste tipu on vallutanud üksainus väärtus – EDU(KUS) ehk teiste sõnadega VÕIM ja RAHA, need edu kõige materialistlikumad vormid ja mõõdupuud. Edu võiks mõista ka moraalse, vaimse, kultuurilise arenguna, aga need kvaliteedid on liberaalses maailmavaates jäämas elulaadi perifeeriasse. Elulaadki transformeerub elustiiliks.

Kuidas äärmuslik egoism on muudetud prestiižseks maailmavaateks ning humanistlike väärtuste asemele tõstetud liberaalne edu- ja hedonismikultus, sellest annab üsna tervikliku (kuigi ideoloogiliselt suunitletud) pildi Varro Vooglaiu algatusel eesti keelde toimetatud katoliiklike autorite Donald DeMacro ja Benjamin Wikeri raamat «Surmakultuuri arhitektid» (Elukultuuri Instituut, Tallinn 2012). Mainitud teose tekste on kerge rünnata ja seda on ka tehtud sellisel kombel, et põhjendatud etteheidetaga koos on madalaks löödud ka sõnum. Aga raamatu sõnum toetab veendunult lääne traditsioonilisi väärtusi, neid ka nimepidi nimetades. Armastus on nende hulgas nii ligimesearmastuse, ohvrimeele ja solidaarsuse kui ka mehe ja naise vahelise armastuse tähenduses.

Armastuse pagendamine

Läänelike väärtuste allakäiku Eestis – Läände kuuluva maailmaühiskonna lapikesel – näitab uue testamendi ideoloogia ühe tunnuslause «... ja suurim neist on armastus» (1. Korintlastele 13: 13) vältimine tänapäise Eesti ühiskonna ideoloogias. Mõistagi ei piirdu uues testamendis ja Jeesusel armastus mehe ja naise ühendusega, vaid hõlmab inimarmastust koguni vaenlase armastamiseni, kuid ka mehe ja naise ühendust käsitletakse paljudes Jeesuse ja apostlite lausungites.

Pealekasvava põlvkonna jaoks võib ka mehe ja naise vaheline armastus (ja eriti armastuse kaasanded truudus, lubadused-tõotused, ootamine ja lootus) varasemas tähenduses näida kirjanike, kunstnike ja heliloojate ning religioossete moraalijüngrite loodud fiktsioonina, mis reaalsesse liberaalsesse maailma ei sobi ja mille usutavus varasematelgi aegadel tundub kahtlane. Noore Wertheri kannatused või Nataša Rostova unelemine võivad meelelahutustööstuse mõjuväljas internetielu elavale tänapäeva noorele näida täieliku jaburusena. Üks matsu jagav samade nähtuste pärast natuke mures keskealine kultuurihuviline sõnastas internetinooruse tõenäose reageeringu nende tegelaste piinlemisele väga tabavalt: «Mis neil (Wertheril ja Natašal) viga oli? Kas neil polnud mobiiltelefoni vä?»

Viimasel ajal on siiski ka Eesti ajakirjanduses hakatud märku andma, et armastuse traditsiooniline tähendus ei ole päris tabuteema, hoolimata sellest, et «seks juhusliku inimesega ja üheöösuhe on tunnustatud ning riiklikul tasemel soovitatud käitumisnorm». See tsitaat on õpetajate Tiina Veismanni ja Maria Joanna Madise arvamusartiklist «Julgeme rääkida truudusest” (EPL 12. VI 2013). Oleme jõudnud sinnamaale, et kaitsta truudust väärtusena näib anakronistliku moraalse dissidentlusena, sest samal ajal (õieti permanentselt) voogab riiklike, ühiskondlike ja äriliste institutsioonide noortele suunatud labane promiskuiteedikampaania. Et turujõud (Turg paneb kõik paika!) lükkavad väärtusi truudusest eemale, kallite AIDSi-ravimite läbimüügi suurendamise suunas, see on arenenud läänemaailmas suhteliselt hiline väärtusorientatsiooni muutus.

Väga selgelt on vanema põlvkonna ning internetinooruse väärtushinnangute ja käitumisnormide erinevust kirjeldanud Jeruusa­lemma Heebrea ülikooli sotsioloogia­professor Eva Illouz (1961) Laupäevalehte (13. VII 2013) tõlgitud kirjutises «Kas armastus on surnud?». Selle pealkirja all on kokkuvõte: «Kunagi tähendas armastus armastatu erakordsust ning armastuse juurde käis ka ootamine ja pühendumine. Tänapäeval ei usuta enam inimeste ainulaadsust ning oodata ei malda enam keegi. Armastuse asemel on poolsuhted, seksuaalne valikuvabadus ja interneti suhtlusportaalid. Aga vana suur tunne helendab ikka veel läbi mineviku». Kuid vana suurt tunnet saadab kahtlus, et tegemist on naiivse kitšiga, mis koosneb meediapiltidest, imalatest kirjadest ja muust taolisest.

Armastuse asemele on tulnud kapitalistliku seksi- ja meelelahutustööstuse sisendused – pidev võimaluste passimine ja suur valik partnereid. Armastuse halvustamine oli varem pühaduseteotus, kui aga armastus on kitšilik illusioon, siis pole põhjust rääkida ka pühadusest.

Võib küll korrutada, et «noorus on alati hukas olnud», aga siiski pole vähemalt kristliku kultuuri ajal kunagi varem promiskuiteeti põhjendatud ideoloogiliselt ja riigi toetusega. Küsimus ei ole ju selles, et kristliku moraali truuduse ideaali pole kunagi saavutatud ja ka ideaal ise on põhjustanud ülekohtuseid kannatusi. Küsimus on selles, et truudus on väärtusena päevakorrast maha võetud ja probleemitsemata, bolševistliku otsesihtimisega asendatud selle vastandiga. See tuletab meelde Vene revolutsiooni järgsetel nõukogude elulaadi konstrueerimise algaastatel propageeritud seltsimehelikku kommuuniseksi.

Kiirustava seksuaalrevolutsiooniga kaasnes taastatud Eesti Vabariigi algaastatel, Mart Laari esimese valitsuse ajal (jõulisemalt 1993–1994) prostitutsiooni legaliseerimise kampaania. Majandusministeeriumis loodi isegi töögrupp, mis pidi välja arvutama, kui suurt tulu võib Eestile tuua riiklikult organiseeritud prostitutsioon. (Teeme Eestist Põhjamaade Bangkoki!) See «kristliku liberaalsuse» initsieeritud õhkkond mõjutab Eesti õiguskaitseorganeid tänaseni: kupeldajad, lõbumajade pidajad ja inimkaubitsejad on seni saanud vaid neid julgustavaid naeruväärseid karistusi, kui üldse.

Armastus on surnud. Elagu suhe ja suhtekorraldajad!

Elu ühe põhiväärtuse allahindamine peegeldub üpris drastiliselt keelekasutuses. Ajakirjandus räägib vahetpidamata ühe või teise vähegi tuntud inimese suuga sellest, kuidas tal tekkis, oli või on suhe selle või sellega või mõlemaga. Eesti ajakirjanduskeeles tähendab suhe täiesti üheselt intiimsuhet ja seejuures enamasti püsivamat kui ühekordne juhuseks. Suhe on nüüd sõna, mida varem tähistati sõnaga vahekord, vahekord aga on hakanud tähendama pigem ühekordset intiimsündmust (sattus vahekorda). Ajalise kestuse komponent nende sõnade tähenduses on vahetanud koha.

Armastus sõnanagi on tänapäeva keelekasutusse sobimatu, seda las kasutavad kirikuõpetajad. Tänapäeval sobib seda sõna ehk veel kasutada homopaaride puhul. Teistel on suhe. Küsimus on veel vaid selles, mis sõnaga peaks tänapäeval väljendatama seda, mis klassikalises kirjanduses, eriti südantlõhestaval kujul aga klassikalises ooperis on truu, traagiline ja vahel ka füüsilise vahekorrata (suhteta!) armastus?

Vastuse leiab näiteks sellesuviste Saaremaa ooperipäevade «Lucia di Lammermoori» sisuseletusest: kus inglise keeles on «She insist that they keep their love a secret», seal on eesti keeles «Lucia anub Edgardot, et noormees ei kõneleks nendevahelisest suhtest kellelegi». Päris sisukas ooperipäevade teatmik ei hiilga ei läbimõeldud toimetamistöö (ooperipäevi täitnud Gruusia muusikainimeste nimede kirjakuju on jampslik segu inglise ja eesti ning kaudselt vene keele ortograafiast) ega eesti- ja ingliskeelsete tekstide vastavuse poolest, aga viidatud sõnakasutus on siiski sümptomaatiline: teksti koostajale on inglise keele love vasteks eesti keeles kõige sobivamana tundunud suhe.

Sellises kasutuses on suhe eesti ajakirjanike järjekordne keele moonutamise saavutus. Sallitavate sõnade (suhe, vahekord, seks) tähendustes prevaleerib asjalikkus – ei mingeid müstilisi tundeid. Tundeline küsimus «Kuhu kadus kõik see armastus?» kõlaks tänapäevaste nooreestlaste asjalikus keeles «Miks see suhe lõppes?». Poleks ime, kui peagi loeksime teaduskraade andvaid uurimusi, mis tõestavad, et «nn armastus» on literaatide ja teoloogide sisendus, mille reaalsust ei saa näiteks eesti või polüneesia folkloori põhjal teaduslikult usaldusväärselt kirjeldada. Sellise uurimissuuna (projekti) märke juba on. (Ja neid olnud on ka varem, sealhulgas antropoloogia klassikas, nagu näiteks Margaret Meadi uurimustes Uus-Guinea kohta.

Pikantsesse tähendusvälja satub ka uue reipa ühiskonna tähtis elukutse: konflikte õhutavad või kompromisse ostvad suhtekorraldajad on sõnaliselt nüüd ühendatavad seksivahendajatega! Äkki on see päris tabav?

Aga ausus? Aga õiglus?

Ega armastusest palju paremini ole käinud ka teiste traditsiooniliste väärtuste käsi. Kas ausust osatakse või tahetakse defineerida? Või kas peetakse seda üldse vajalikuks/võimalikuks? Eesti Vabariigi riigikogu töö taastamise 20. aastapäevale pühendatud konverentsil «Quo vadis, Riigikogu?» rahvusraamatukogus 2012. aasta 12. oktoobril pidas ühe põhiettekande «Rahva usaldus Riigikogu vastu aastatel 1995–2012» Tartu ülikooli väliseestlasest professor Vello Pettai, kes rahvaesindajate ja riigiametnike tähtsaimate kvaliteetidena nimetas asjatundlikkust ja pühendumist, kuid mitte ausust; seda osatava küsimuse peale vastas lugupeetud professor, et moraalse mõõtme arvessevõtmine teeks riigiametnike hindamise liiga keeruliseks. Ühiskond enam ei eeldagi, nõudmisest rääkimata, oma valitsejatelt ausust. Kas on siis põhjust imestada, et poliitikute valetamist ja ühiskonnale petlike lubaduste andmist sallitakse poliitikaelu normaalnähtusena, aga valede või kuritegeliku käitumise paljastamist peetakse reeturluseks?

Nii on kahjuks ka mujal nn demokraatlikus läänemaailmas, mitte üksnes Eestis. Eesti ainult järgib lääne traditsiooniliste moraalsete väärtuste allahindamise peavoolu, milles üha rohkem võtab maad maffialik arusaamine aust ja reeturlikkusest.

Või siis küsimus õiglusest. Äsja kerkis Eesti Ekspressis juba mitmendat korda üles nelikmõrvas süüdistatuna tõenäoselt süütult eluks ajaks vangi mõistetud Anatoli Nikolajevi juhtum (Janar Filippov, «Kuidas parandada Eesti õigusajaloo suurimat viga?» – EE 8. VIII 2013). Nikolajev on jubeda mõrtsukana vangis olnud viisteist aastat, kuigi juba vähemalt viis aastat tagasi oli tungivaid põhjusi arvata, et mees ei ole mõrvar. Ja õigusriigis ei ole ränga ülekohtu (ka moraalse) parandamiseks midagi ette võetud. Vastupidi: mõeldakse välja eksitavaid termineid nagu õigusrahu, mis peavad põhjendama õigusvaidluse lõpetamist kohtuotsusega, ükskõik kui ebaõiglane see on.

Väited, et õigusriik ei saa ülekohtuste kohtuotsuste uut läbivaatamist endale lubada ressursi puudumise tõttu või siis seetõttu, et pole seadusega sätestatud korda küsimuse uueks läbivaatamiseks, sellised väited on õigusriigi mõiste kuritarvitamine ja häbiks kõigile Eesti parlamendierakondadele, kes pole suutnud või tahtnud muuta olukorda, kus õiglus ei olegi ülim eesmärk. Küll aga lepitakse sellega, et kohtuotsust võib mõjutada vaidlevate poolte advokaatide sõnaosavus, uurimisorganite ametiau või kellegi varjatud huvid. Mille üle siin uhkust tunda on? Kas kokkuleppemenetluste üle, kus õigussüsteem aktsepteerib kurjategijat läbirääkimiste partnerina, aga süütult süüdi mõistetut mitte? Kui kas või üks inimene võib sattuda sellisesse juriidilisse tupikusse ja olukorda ei osata / ei taheta lahendada, siis on võimalik, et sama juhtub riigi endaga. Kas polnud niisugune situatsioon juba tajutav Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) arutamisel riigikohtus?

Väärtused nagu hoolivus ja solidaarsus (armastuse kaaslased), ausus ja õiglus ei ole Eesti Vabariigis ülim eesmärk. Promiskuiteedi propageerimine noorsoo hulgas ja prostitutsioonile ning inimkaubandusele läbi sõrmede vaatamine, poliitilise valetamisega leppimine ja õigluse asendamine õigusega (kel jõud, sel õigus!) sisendab kahtlust, et toimima on lastud ühiskonna moraalile ohtlikud tendentsid, mille varjukatteks on pidev jutuvada väärtustest ja õigusriigist.

Ühe rahva hävitamiseks piisab tema moraali hävi(ta)misest. Impeeriumid Roomast NSV Liiduni on varisenud selle tõttu. Eesti ühiskonna moraal ei ole uue iseseisvuse ajal selginenud, vaid on ainult teistmoodi hägune kui nõukogude ajal. Nõukogude võimu all muserdatud väärtused on aujärjele pääsenud valikuliselt, kaksikmoraal pole kadunud.

Pea peale pööratud demokraatia

Kas Eesti on mingi eriti äpardunud riik (failed state)? Seda kindlasti (veel) mitte, aga lohutused nagu «teistel on läinud tunduvalt halvemini» ei kõlba üldse. Sellised «lohutused» ainult sisendavad lootusetust – väljapääsu pole, sest lääne väärtused on varjusurmas koguni päris-Lääneski ja seal demokraatiat eksportivas päris-päris-Läänes on demokraatiaga koguni kahtlased lood. Demokraatia algne mõte, sisu ja praktiline teostus tähendas väga selgeid põhiprintsiipe: 1) valitsemine olgu aus, läbipaistev ja kontrollitav ning valitsejad olgu aruandekohustuslikud oma valijate – kodanikkonna – ees, 2) kodanik olgu riigi kaitse all; inimeste eraelu, privaatsfäär olgu puutumatu, kirjavahetuse saladus ei tohi olla riivatud jne. See on nüüdseks pöördunud pea peale: valitsejad salastavad kõik, mis võimalik, ja isegi selle, mille salastamisel ei ole mõtet, aga inimeste eraolu ei ole enam üheski kohas ega ajas kaitstud nuh­kimise, jälgimise, pealepassimise, santažeeri­mise, pahatahtlikkuse jne eest.

Demokraatia põhimõtete pea peale pööramist õigustatakse demokraatia kaitsmise imperatiiviga. Kaitstavast jäävad niimoodi ainult räbalad, kaitsmine aga võib muutuda terroriks. Liberté, egalité, fraternité – nad on juba kõik korraga ohus. Kas turumajandusega on teisiti? Kas turg reguleerib majandust või hoopis toodab üleilmastumise tingimustes orjust (kui siin ja praegu vähem otseselt, siis kuskil Bangladeshis otseselt)? Kas turg on kaitsnud neid väärtusi, mida nimepidi enam ei taheta nimetada? Pigem vastupidi, sest turgu huvitab üksnes kasum.

See, mis on juhtumas armastusega inimeste vahel, on sümptom, mis võib märku anda pragunemisest kogu ühiskonna ehituses. Kuskil on süsteemne viga, mis deformeerib lääne väärtusi. Äkki on selleks süsteemseks veaks demokraatia pea peale pööramine ja pime usk turu kasumitaotlusse kui kõike korrastavasse jumalusse?