Karl Kello: Boriss Jeltsin Tallinnas taas

Boriss Jeltsini mälestustahvel Tallinnas Foto: Toomas Tatar

Mälestustahvli paigaldamine Venemaa esimesele presidendile Boris Jeltsinile Tallinnasse näitab pigem meie tugevust ja meelekindlat suhtumist oma ajalukku kui pugemist Moskva ees, kirjutab Karl Kello Õpetajate Lehes.

Venemaa esimene president Boriss Jeltsin allkirjastas 22 aastat tagasi, 24. augustil 1991 Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamise akti, kutsudes ühtlasi N Liidu presidenti ja maailma riike üles sedasama tegema. Loomulikult öeldakse, et Eestit toetades oli Jeltsin oma poliitkasu peal väljas. Aga seda väidet võiks ainult siis tõsiselt võtta, kui oleks ette näidata mõni tipp-poliitik, kes ajaks omakahjupüüdlikku poliitikat.

Jättes kõrvale parteipoliitilised eelistused, on asi selge: võib rääkida mis tahes, aga suurriikide tunnustus Eesti riiklikule iseseisvusele järgnes alles Venemaa eeskujule. Enne Venemaad olid vaba Eestit tunnustanud Island, Leedu, Läti. Vähemalt kaks kolmandikku nendest riikidest olid tollal kõige sõltumatumad riigid, kellest ei sõltunud maailmas mitte midagi – nagu Eestistki. Ajapikku siiski selgus, et sõltus neist ja meist N Liidu lagunemine (mida on nimetatud ka 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks), kuid seda Jeltsini tõhusal toel.

Öeldakse: ükskord me võitnuks niikuinii

Võimalik. Aga tänu Jeltsinile oli meie taasiseseisvumise tee veretu ja tunduvalt valutum ning kiirem ilmselt igast muust variandist. Vaevalt leidunuks Venemaal tollal üldse ühtki teist poliitilist tipptegijat, kes soostunuks tunnustama Eesti iseseisvust. Marju Lauristin on meenutanud, et perestroika käilakuju Gorbatšov väljendas täiesti selgelt ja ühemõtteliselt oma seisukohta Balti riikide iseseisvusse: kuidas ma võin loobuda sellest, mida vene rahvas on kätte võitnud?

Ei oleks Eestile vabadust andnud monarhistid, dissidendid, rahvuslased, õigeusklikud Vene patrioodid, nagu Vene valged omal ajal. Sest ajalugu õpetab, et kelle käes on Balti provintsid, see on Euroopa suurriik (vt veerg). On väidetud, et pääsenuks ja jäänuks juhtiv teisitimõtleja Andrei Sahharov võimu lähedale, olnuks Eestil raske taasiseseisvuda.

Venemaal on raske leppida Eesti iseseisvusega. Moskva käib piibli sõna järgi: iga paik, kuhu teie kand maha astunud, kuulub teile. See asjaolu, et Venemaa ise tunnustas Eesti iseseisvust, on võtnud Moskvalt meiega suhtlemisel palju trumpe käest.

Poliitiline kokkulepe

Jeltsin toetas Eesti iseseisvuspüüdlusi täie teadmisega. Ta järgis poliitilist kokkulepet, et kumbki pool tunnustab teise poole valikut oma riikluse osas. Suure südamega siberlane: mida lubas, seda ka tegi. See, mis toimus hiljem, ei puuduta ega saa ka mitte kuidagi vähendada tema osa Eesti taasiseseisvumises. On öeldud, ja isegi riigikogu puldist, et Jeltsin oli purjus, kui Eesti iseseisvuse tunnustamise paberitele alla kirjutas. Öelda võib seda ja teist, aga kui see nõnda oligi, ei muuda see tema tegu olematuks. Ja hea on, et ei muuda.

Ajaloo võlu, ajaloo ilu seisneb suuresti selles, et keegi ei tea, mis saab (kui ta just suure tähega Keegi ei ole). Ja kui keegi (väikese tähega) neist, kes praegu ütleb, et ei saa ometi sõjasütitajale mälestusmärki panna, tulnuks oma seisukohaga välja 22 aastat tagasi, et pole meil vaja selle mehe toetust, oodanuks vahest ka Eestit ees Tšetšeenia saatus – sest Tšetšeenia iseseisvusel jäi Venemaa ja N Liidu tunnustus saavutamata.

Tuuakse esile kolm punkti, mis Jeltsin konkreetselt Eesti heaks ära tegi: välkvisiit Tallinna jaanuaris 1991; Eesti iseseisvuse tunnustamise läbisurumine Vene föderatsiooni ülemnõukogus 24. augustil 1991 ja tõhus tugi, et NSV Liidu riiginõukogu otsustas sedasama 6. septembril 1991. Mis on riigiõiguslikult põhimõttelise tähenduse ja tähtsusega. Akadeemik Endel Lippmaa on seda nimetanud kõige olulisemaks murdepunktiks, kui tookordne N Liidu kõrgeim võimuorgan tunnustas Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust ning sõltumatust NSV Liidust. Sellele järgnev suurriikide tunnustus oli äärmiselt oluline, väikeriikide tunnustusest pole mingit kasu.

Soomlaslik enesekindlus

Jeltsini mälestustahvli paigaldamine Tallinnasse Toompea jalamile, mis sai suuresti teoks tänu Meelis Kubitsa, Raivo Vare, Jüri Krafti jt pingutustele, näitab pigem meie tugevust ning soomlaslik-lätlaslikku enesekindlust suhtumises oma ajalukku (vrd Lenini muuseum Soomes; vrd Läti Kolme Tähe ordeni esimene järk Jeltsini isikliku panuse eest Balti riikide iseseisvuse tunnustamisse) kui Moskva ees pugemist. Vabadussõjalase poeg ja N Liidu viimase liidunõukogu liige Jüri Kraft tegi aastail 1989–1991 tõhusat koostööd Jeltsini ja Vene intelligentsiga «meie ja teie» vabaduse nimel (sh MRP hukkamõistmine). Jeltsin oli julge mees, ütleb Kraft. Sõita siia, kui õhus on verelõhna, see nõuab isiklikku vaprust. Jeltsin riskis eluga mitte ainult augustiputši ajal Moskvas tankile tõustes, vaid ka jaanuaris 1991 Tallinna saabudes ja eriti lahkudes. Jeltsini pöördumine oma kaasmaalastest sõjaväelaste poole peatas Ene Ergma kujuka väljendi kohaselt «Nõukogude sõduri verised jäljed, mis olid juba jäänud Bakuusse, Tbilisisse ja Vilniusse». Jeltsin tuli lennukiga, Leningradi sõitis autoga. Sest oli põhjendatud kartusi, et lennukiga ta Moskvasse tagasi ei jõua. Tulevane Peterburi linnapea Anatoli Sobtšak saatis ta edasi pealinna.

——–

Kuidas saada suurriigiks

Tendents, et kelle käes olid Baltimaad, see oli Euroopa suurriik, on kehtinud kuni kõige viimaste aegadeni. Kes jäi ilma oma Balti provintsidest, kaotas juhtpositsiooni nii Euroopas kui ka maailmas. 20. sajandil juhtus seda koguni kaks korda.

Tallinna vastu on võetud ette vähemalt kuraditosin vallutuskatset. Ometi pole õnnestunud Tallinna linna kordagi tormijooksuga ära võtta. Maarjamaa pealinn, see ütleb palju. Kelle käes oli Ema maa ja tema pealinn, see riik oli kõva tegija. Kes kaotas Maarjamaa, kaotas ühtlasi oma juhtiva positsiooni vaenulike riikide peres. See kehtib Taani, Rootsi, Poola, Saksa ja Vene kohta. Kui Taani riigi ja Rootsi riigi piir käis vastavalt kas vastu või taha Narva jõge, olid nemad Euroopa suurriigid. Kui Venemaal õnnestus vallutada endise Maarjamaa alad, 1711 ja 1939, sai temast suurriik. Sama lugu Saksamaaga: Suur-Saksamaa jõudis oma vägevuse tippu sügisepoole 1941, vallutanud Eesti NSV nimelise N Liidu lääneprovintsi. Ka oli Poola-Leedu ühisriik kõige võimsam 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses, liidendanud Venemaa ja Rootsiga sõdides endaga Üle-Väina hertsogkonna (Liivimaa) ja Kuramaa, jõudes Tartusse ja Peipsi äärde välja.

Sada aastat tagasi tehti Tallinna all järjekordselt ajalugu. Jutt keisrite kohtumisest Tallinna reidil juunis 1912. Alguse sai Vene ja Saksamaa langus ja tõus. Nii nad kokku said, Nikolai II ja Wilhelm II. Sakslased üritasid venelasi enda poolele meelitada, venelased omakorda katsusid meelitada sakslasi, sest nad polnud sõjaks valmis. Kokkulepe jäi sündimata. Seega sai pitseeritud mitte ainult keisrihärrade eneste ja nende riikide käekäik, vaid ka Euroopa ja maailma saatus. Peagi algas teine kolmekümneaastane sõda Euroopas, kus Saksamaa sõdis kahel rindel. Seda ei pea ükski riik vastu.

Statistikat viimase 300 aasta kohta: Põhjasõja tulemusel, kui Rootsi kaotas Balti provintsid, muutus ta teisejärguliseks riigiks Euroopas, Venemaast sai suuriik. Esimese maailmasõja tulemusel kaotas Venemaa oma lääneprovintsid ja muutus teisejärguliseks. Teise maailmasõja tulemusel võitis Venemaa tagasi lääneprovintsid ja temast sai suurriik. Ja lõpuks, 22 aastat tagasi loobus Venemaa Baltimaist ega ole suutnud oma endist staatust senini tagasi võita. Mis tähendab, et kui Venemaa võtab ette taastada oma suurriiklik staatus, ei jäta see meid kõige otsesemalt puudutamata.