Kalle Muuli: Oh, kooliaeg!

Ajakirjanik Kalle Muuli sai Enn Soosaare esseistika preemia. Foto: Küllike Rooväli

Veerand sajandit tagasi alustasid Eestis kooliteed ka kuueaastased lapsed. Esimesi katsetusi nende koolipinki surumiseks oli hakatud tegema juba hulk aega varem, aga 1988. aastaks oldi sealmaal, et kooliteed alustas juba 23 000 kuueaastast last. Õpetajatel polnud õiget ettevalmistust ja koolides polnud õigeid tingimusi nii väikeste laste õpetamiseks, kuid keegi ei julgenud suure õhinaga alustatud inimkatseid veel nurjunuks tunnistada.

Üldse läks Eestis 25 aastat tagasi kooli kokku üle 200 000 õpilase, tubli kolmandiku võrra rohkem kui homme algaval uuel õppeaastal. Algastmest vanemates klassides oli seejuures eriline pidupäev, seal läbiti ühe kalendriaasta jooksul korraga kaks kooliaastat.

Kolmandikest said viiendikud, neljandikest kuuendikud, viiendikest seitsmendikud jne. Nihe tekkis sellest, et 1988. aastal muudeti klasside numeratsiooni. Keskhariduse saamiseks tuli senise 11 klassi asemel lõpetada edaspidi 12 klassi.

Muus osas oli hariduselu suur pilt hämmastavalt tänapäevane. Paljud probleemid ja pakutavad lahendused olid täpselt samad mis praegu. Ühiskond on veerandi sajandiga tundmatuseni muutunud, kuid hariduses vaieldakse ikka veel paljuski põhimõtteliselt samade asjade üle.
Nagu praegu, nii käis ka veerand sajandit tagasi Eestis äge haridusreform. See oli alanud juba 1984. aastal üleliidulise haridusreformiga, kus kesksel kohal oli töökasvatus.

Laulva revolutsiooni aastal püüdis Eesti koolivagun end üleliidulise rongi küljest lahti haakida. Reform oli nii põhjalik, et isegi reformi ennast ei tahetud enam reformiks nimetada. Et Moskvast eristuda, ristiti kohalikud ümberkorraldused kooliuuenduseks.

Pärast isemajandava ENSV ettepanekut sai kõigi lemmiksõnaks «ise». Hariduses oli lipukirjaks koolide iseseisvus. Koolid pidid ise otsustama ja ise vastutama. Muuhulgas oli iga kooli otsustada seegi, kas õppetund kestab 35 või 45 minutit, kas koolivorm on kohustuslik, kas koolinädal kestab kuus või viis päeva.

Nii ei pidanud 1988. aastal paljud lapsed enam kandma koolivormi, mis oli varem olnud üle maa kõigis koolides ühesugune ja rangelt kohustuslik. Koolide juurde moodustati esimest korda volikogud, tänapäevaste hoolekogude eelkäijad. Vaieldi ka kooliaasta pikkuse ja jaotuse üle, õppeveerandite asemel eelistati enamasti trimestreid.

Nagu praegu, nii oli ka veerand sajandit tagasi õpetaja põhimureks liiga suur koormus ja liiga väike palk. Ajalehtedes loeti kokku konkreetsete õpetajate töötunde konkreetsetes koolides. Enamasti oli tulemus vähemalt kolmandiku võrra üle normi. Õpetaja keskmine palk oli 1986. aastal 168 rubla kuus. Ehitaja teenis samal ajal 276 ja põllumees 263 rubla kuus.

Hariduselu paremaks juhtimiseks liideti 1988. aastal kolm senist keskasutust (haridusministeerium, kõrg- ja keskhariduse ministeerium ning kutsehariduskomitee) ühtseks ENSV Riiklikuks Hariduskomiteeks.

Selle esimeheks määrati Väino Rajangu, senine kõrg- ja keskhariduse minister.
Kui Rajangu oleks veerand sajandit tagasi nõudnud õppekavade mahu vähendamist poole võrra, nagu seda tegi haridusminister Jaak Aaviksoo algava õppeaasta eel Õpetajate Lehes, oleks tema üleskutse kõlanud igati asja- ja ajakohaselt.

Ka 25 aastat tagasi kurdeti, et õppekavad (tol ajal öeldi programmid) on liiga mahukad. Lahenduseks ei pakutud siis küll kärpimist, vaid koolide diferentseerimist, hargharidust ja muid keerukaid ettevõtmisi.

Üldjoontes püüdis ENSV hariduskomitee veerand sajandit tagasi teha sedasama, mida püüdis teha Eesti Vabariigi haridusministeerium kõigest mõni aasta tagasi, kui ta kirjutas seadusesse, et koolides peab olema kolm õppesuunda.

Eksperimendi korras olid 1988. aastal humanitaar-, reaal-, tehno- või ökoloogiakallakuga tervelt 29 Tallinna kooli. Reaalkoolis õpetati süvendatult arhitektuuri, Tallinna 21. keskkoolis ajalugu, 24. keskkoolis restaureerimist, 37., 62. ja 25. keskkoolis ökoloogiat (looduskaitse oli fosforiidisõja tõttu eriti popp).

Eesti kooliuuendus ei puudutanud venekeelseid koole. Seal anti keskharidust jätkuvalt Vene NFSV kooliprogrammi järgi ja viiest õpetajast keskeltläbi neli olid saanud oma õpetajahariduse Venemaal.

Sisuliselt ei allunud vene koolid peaaegu kuni Eesti iseseisvumiseni mitte ENSV hariduskomiteele, vaid otse üleliidulisele ministeeriumile. Vene koolidesse läks aga Tallinnas homme 25 aastat tagasi tuhatkond õpilast rohkem kui eesti koolidesse.